Mahkra lugu on
jälk, vastik ja naljakas ning testib kenasti lugeja vastuvõtuvõime
piire. Tahad teada, et mis edasi saab, aga see silmi paiskuv jälkuste
rida paneb südame pööritama või suitsunälja lahvatama. Igal
juhul, seesinane tekst on samas reas Tänavi “Surmakarva”
oopusega, seda lugedes peab huumorimeel paigas olema. Arvatavalt on
autor teksti päris palju toimetanud, lisades sinna kõiksugu
kahtlaseid ja nunnusid võrdlusi.
Lugu siis selline.
Kolm kuritegelike oskustega eestimaalast Viktor, Jaan ja Harri
lähevad sooritama rongiröövi kuhugi Venemaa pärapõrgusse.
Õigemini pole neil täiemahuline rongirööv plaanis, vaid lihtsalt
kaubavagunist ühe muuseumi eksponaadi vahelt näppamine – tegemist
on põhjamaise rituaalse maskiga, mille eest tellija valmis kõva
raha maksma. Tuiskab metsikult ja on pime talveõhtu, ning viimaks
rongijaamale lähenedes nähakse tee kõrval ümberpaiskunud bussi,
millest eemaldub kummaline jäljerida. Nojah, aega pole raisata ja
jõutakse sinna pärapõrgu vaksalisse, ühtki inimest pole seal
ümbruses kondamas. Mehed asuvad vaksalit uurima ja avastavad nurga
tagant... koledalt moondunud laibajäänused. Mis värk on?! Värk on
see, et korraga ilmub miski hatune vanamees ja süüdistab neid
selles koletus veretöös. Seepeale üritavad mehed teda maha
koksata, kuid oh imet, vandeseltslaste käest põgenenud vanamees
ilmub tagasi... mammuti seljas.
“Mammut tõstis räbaldunud londi ja pasundas. See oli õudne rögisev heli, mis tuli kusagilt väljasuremissajandite sügavusest ja kaikus nõnda valjult, nagu poleks tol õhtul tuult ega tormi olnudki. Katusel istuvad mehed taganesid põlvedel, püüdes kaitsta oma nägu tülgastavate mustade klompide saju eest, mis londi seest välja purskus.” (lk 69)
Õnneks pole
tegemist klooniloomega, vaid kõigest zombimammutiga, kelle šamaanist
vanamees oli igikeltsast välja kaevanud ja nö ellu äratanud.
Puhkeb võitlus, milles mammut armutult tuuseldab eestlaste kamba
lödiks. Mammut virutab Viktori kuhugi lumetuisku ja õgib Jaani.
Harri, kes varem oli Peterburis kurjategijate raamatupidaja, näeb
selliseid õudusi, et tal pole aega öökidagi. Sündmuskohale aga
podiseb traktor kohalikega...
“Sellele järgnes ilge pidusööming, mis tapatalgut pealt vaatava Harri põlvili vajuma ja kõõksuma pani. Paistis, et kooljas oli otsustanud saagist nii palju matti võtta, kui kätte sai, ning pistis oma londi himuralt otse Ilja avatud pealuu sisse. Järgnes õudne lurin, kui loom viimasedki allapoole nõrguva ajumassi pudemed enda roiskuvatesse kopsudesse imes nagu piimakisselli kallal maiustav laps.” (lk 73)
Ja peagi asub
täitmatu zombielukas taas Harrit taga ajama ning õnnetu mees jääb
ühte vaksaliruumi lõksu. Ent siis! Mammut seiskub... kukub... ja
koletise kõht hakkab avali rebenema! Ootamatu pääsemine? Pigem
mitte, mammuti kõhust ilmuvad välja ümber paiskunud bussis sõitnud
koolilapsed, kelle elajas oli alla kugistanud. Nüüd on siis
latsekesed niisamuti libasurnud ning asuvad omakorda ruumist
väljapääsenud Harrit jälitama, ilmselge eesmärgiga mehega midagi
õõvastavat ette võtta. Harri võitleb zomblastega, ja kuidas veel!
Ent lapsed on väsimatud.
“Peksu lõpetand, tõusis Harri taarudes püsti, haaras hangest lumelabida ning lõi asendamatu tööriista otse ühe kooljatari rinnakorvi, poolitades selgroo timuka osavusega. Allapoole jäänud osa lapse kehast jäi vagusi, väljutades liitrite kaupa verd ning ula peale minevaid väiksemaid siseelundeid, ent ülemine pool jätkas abitult kätega vehkimist nagu katkiste tiibadega liblikas.” (lk 78)
Mis edasi saab, ei
tahagi jutustada. Lugu saab veel mitu käänakut ning kõikjale
paiskub haisvat mäda “värviliste konfettidena”. Lööv värk,
punn põhjas keevitamine... lõpuni. Õpetusiva selline, et ära
häiri šamaani.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar