19 november, 2013

Jaagup Mahkra – Verepulm vaksalis (Tuumahiid, 2013)

Mahkra lugu on jälk, vastik ja naljakas ning testib kenasti lugeja vastuvõtuvõime piire. Tahad teada, et mis edasi saab, aga see silmi paiskuv jälkuste rida paneb südame pööritama või suitsunälja lahvatama. Igal juhul, seesinane tekst on samas reas Tänavi “Surmakarva” oopusega, seda lugedes peab huumorimeel paigas olema. Arvatavalt on autor teksti päris palju toimetanud, lisades sinna kõiksugu kahtlaseid ja nunnusid võrdlusi.

Lugu siis selline. Kolm kuritegelike oskustega eestimaalast Viktor, Jaan ja Harri lähevad sooritama rongiröövi kuhugi Venemaa pärapõrgusse. Õigemini pole neil täiemahuline rongirööv plaanis, vaid lihtsalt kaubavagunist ühe muuseumi eksponaadi vahelt näppamine – tegemist on põhjamaise rituaalse maskiga, mille eest tellija valmis kõva raha maksma. Tuiskab metsikult ja on pime talveõhtu, ning viimaks rongijaamale lähenedes nähakse tee kõrval ümberpaiskunud bussi, millest eemaldub kummaline jäljerida. Nojah, aega pole raisata ja jõutakse sinna pärapõrgu vaksalisse, ühtki inimest pole seal ümbruses kondamas. Mehed asuvad vaksalit uurima ja avastavad nurga tagant... koledalt moondunud laibajäänused. Mis värk on?! Värk on see, et korraga ilmub miski hatune vanamees ja süüdistab neid selles koletus veretöös. Seepeale üritavad mehed teda maha koksata, kuid oh imet, vandeseltslaste käest põgenenud vanamees ilmub tagasi... mammuti seljas.

“Mammut tõstis räbaldunud londi ja pasundas. See oli õudne rögisev heli, mis tuli kusagilt väljasuremissajandite sügavusest ja kaikus nõnda valjult, nagu poleks tol õhtul tuult ega tormi olnudki. Katusel istuvad mehed taganesid põlvedel, püüdes kaitsta oma nägu tülgastavate mustade klompide saju eest, mis londi seest välja purskus.” (lk 69)

Õnneks pole tegemist klooniloomega, vaid kõigest zombimammutiga, kelle šamaanist vanamees oli igikeltsast välja kaevanud ja nö ellu äratanud. Puhkeb võitlus, milles mammut armutult tuuseldab eestlaste kamba lödiks. Mammut virutab Viktori kuhugi lumetuisku ja õgib Jaani. Harri, kes varem oli Peterburis kurjategijate raamatupidaja, näeb selliseid õudusi, et tal pole aega öökidagi. Sündmuskohale aga podiseb traktor kohalikega...

“Sellele järgnes ilge pidusööming, mis tapatalgut pealt vaatava Harri põlvili vajuma ja kõõksuma pani. Paistis, et kooljas oli otsustanud saagist nii palju matti võtta, kui kätte sai, ning pistis oma londi himuralt otse Ilja avatud pealuu sisse. Järgnes õudne lurin, kui loom viimasedki allapoole nõrguva ajumassi pudemed enda roiskuvatesse kopsudesse imes nagu piimakisselli kallal maiustav laps.” (lk 73)

Ja peagi asub täitmatu zombielukas taas Harrit taga ajama ning õnnetu mees jääb ühte vaksaliruumi lõksu. Ent siis! Mammut seiskub... kukub... ja koletise kõht hakkab avali rebenema! Ootamatu pääsemine? Pigem mitte, mammuti kõhust ilmuvad välja ümber paiskunud bussis sõitnud koolilapsed, kelle elajas oli alla kugistanud. Nüüd on siis latsekesed niisamuti libasurnud ning asuvad omakorda ruumist väljapääsenud Harrit jälitama, ilmselge eesmärgiga mehega midagi õõvastavat ette võtta. Harri võitleb zomblastega, ja kuidas veel! Ent lapsed on väsimatud.

“Peksu lõpetand, tõusis Harri taarudes püsti, haaras hangest lumelabida ning lõi asendamatu tööriista otse ühe kooljatari rinnakorvi, poolitades selgroo timuka osavusega. Allapoole jäänud osa lapse kehast jäi vagusi, väljutades liitrite kaupa verd ning ula peale minevaid väiksemaid siseelundeid, ent ülemine pool jätkas abitult kätega vehkimist nagu katkiste tiibadega liblikas.” (lk 78)


Mis edasi saab, ei tahagi jutustada. Lugu saab veel mitu käänakut ning kõikjale paiskub haisvat mäda “värviliste konfettidena”. Lööv värk, punn põhjas keevitamine... lõpuni. Õpetusiva selline, et ära häiri šamaani.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar