20 november, 2013

P.I. Filimonov – Nekroloogide kirjutamise oskus (2013)

Filimonov on tulnud, et jääda. Ja jumal sellega. Pole paha, või võiks öelda, päris tore, headest autoritest on alati puudus. Kolmest loetud raamatust (õigemini neljast, luulekogust ei viitsinud kirjutada) platseerub see ehk paremuselt teiseks peale esmatutvust. Sest viimane romaan on ikka päris tellis, ehk liialt tellis. Ja see jutukogu, jah. Mõned tekstid head, teised soga. Tõepoolest, mõned jutud lähevad liialt ilukirjanduseks, punnitamiseks või sõnavahuks. Või heidaks kivi tõlkijate kapsaaeda? Ei tea, mis siin ikka loopida asjatuid süüdistusi. Endalgi hakkab piinlik. Ja üleüldse, pole vaja. Pole vaja ja kõik. Olgem inimesed, aga eurooplased. Või midagi.

Autor on eelkõige jutustaja, kes siin kogus dialooge suurt ei kasuta. Ühesõnaga, jutt jookseb, aga rääkida ei taha. Mina jutustan, sina kuula, me ei etenda. Ja mis siis sellest, tõepoolest, pole vaja ja kõik. “Jäljed ja tähed” on iseenesest kui hüpertekst, ning loo kurikaval puänt selgub üsna vahval moel, tasa ja targu. Vaat siis, mis selgub, kui üht lauset lähemalt ja sügavuti lahti seletada. Tegemist siis looga targa professori elukäigust algusest otsani, ja miks ots oli just selline nagu see oli. Teadus! Sellised tekstid süstivad usku Filimonovi loomesse (ja kas selle loo puhul on ääriveeri tegemist ulmega? Tore stilistiline õppetund võimalikele ulmekirjutajatele) ja sunnib ehk novellipreemia jagajaidki seda jutukogu sõrmitsema. Kuid kes teab, ei pea.

Filimonov ei jutusta kunagi otsesõnu asjast. Ta keerutab, sunnik. Või mis kunagi, on ka paar sirgjoonelist teksti. Aga see pole see, või kuidas kellelegi (nagu need Holmqvist & Larsson, või meilikirjavahetus). Nagu eespool mainitud, läheb mõni selline (keerutav) jutustamine lugeja jaoks rappa (nimilugugi). No tõepoolest, 1-2 teksti jäi endal pooleli. Pea väsinud ja muud mõtted, ja üleüldse, tühi kõht. Samas, kas täis kõht üldse sünnitab mõtteid, siis tahaks pigem pikutada ja kallistada. Mitte ennast ega raamatut. Kuid see ei puutu üleüldse ega absoluutselt Filimonovi raamatusse. Kohe üleüldse mitte. Vabandust.

“Vanamees oli ilmunud siia ootamatult ja märkamatult umbes seitse aastat tagasi. see tähendab, mitte keegi polnud näinud, kuidas ta saabus, millega siia sõitis, kas sõitis ise või tõi teda keegi. Lihtsalt ükskord hommikul oli vanamees ilmunud kuhugi põllule (tollal vist isegi veel kolhoosipõllule), roninud mingi künka otsa ja seisnud seal paar tundi. Võib-olla hingas värsket õhku, võib-olla demonstreeris ennast ümberkaudsetele. Kuid igastahes jõudsid nende kahe tunniga kõik ta üle vaadata – ja mitte kellelgi ei tekkinud tahtmist temaga lähemalt tuttavaks saada. Kuigi siis oli ta oma vanuse kohta veel täiesti esinduslik välja näinud.” (“Another Form Of Boredom Advertised As Poetry”, lk 106-107)


Ühesõnaga, hea raamat oma vigadega. Kuigi vead võivad – vabandage väga! - lugejas endas peituda. Ja selline lugemiskogemus kutsub esile soovi omakorda, eksole, kuidagi petlikult kirjutada. Esileküündivamad tekstid: “Jäljed ja tähed” (nagu mainitud), “Malemäng Wojciechiga” (autori enese tõlge), “Another Form Of Boredom Advertised As Poetry” (sealt oleks võinud veelgi paremaid tsitaate noppida, aga laiskus nõudis oma), “Uraan” (oeh, kurb), “Valge ja Valgus” (puändi huvides olen vakka). Korralik saak.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar