Tea Lall – Kui süda ei sure (Tuumahiid, 2013)

Nagu Mahkra puhul, nii ka Lall mängib sellele, et lugeja end ebamugavalt tunneks. Kui Mahkra puhul on “oh wow, mädamammut!” ja “oh my god, zombilapsed!” ja “uh huh, milline tapatalg!”, siis Lall torkab haava lugeja mõistusse pisut teisiti...

“Seal seisis ema, pea kuklas, kuuvalgel veiklev veri lõuga mööda alla nirisemas. Tema jalge ees lebas tume kägardunud ja ebaloomulikus asendis kogu, kellelt äsja oli rebitud pea, mis vedeles pist eemal lillepeenra servas õitsvate enelapuhmaste vahel. Maiki tundis ta ära. See oli isa.” (lk 190)

Ehk siis jah! Ema, kes tapab! Ja seda mitte laste või kodumaa hüvanguks, vaid enda heaolu nimel – kui oled nõid, siis võib sulle teada olla käänulised teed surematuseni. Ning Lall osutab, kui jälk ja kole see teguviis on, ning laste isa tapmine on vaid osa valitud teest.

“Alles nüüd märkas tulija Maiki ja ema vahel maas lebavat surnut.

“No nii...” vaatas ta seda lähemalt. “Ma näen, et keegi on kurjaks saanud,” tõstis ta kelmika pilgu ema poole.” (lk 196)

Tegemist on traditsiooniliste pereväärtuste eest võitleva looga – ehk siis, kui su naine või ema on nõid, kuidas siis ise ellu jääda? Kas armastus päästab maailma? Suurt ei tihkagi lugu ümber jutustada. On küla, on talu koos põllumaa ja saunaga. On neljaliikmeline pere. On kaunis ja õel külalisnõid. On kõplad ja zombipokud. Ent naabrid jäävad ellu. Etnohorror ja trash, noh.

ulmekirjanduse baas