23 november, 2013

Tuumahiid. Ulmeajakirja Reaktor parimad lood aastail 2011–2012 (2013)


Tea Lall “21. detsember” - Lalli vooruseks on hoog visioon teostamiseks ja puuduseks natuke kuiv väljendumine. Lugu siis Järve laadis visioon sellest, kui korraga kaob maailmast elekter. Aga pisut müstilisemal viisil – ühtlasi jääb kõik samamoodi pimedaks, ja mõnel päeval toimub midagi väga kummalist planeediga, on miski mürin ja justkui maavärin. Inimesed on teadagi paanikas ja et toimuv on keset põhjamaist talve, siis pole ellujäämine just meelakkumine. Kuid Lalli tegelased elavad talus ja talupojad on ikka maalähedaselt elanud, ja eks see päästab hullemast, küte ja kaev kohe maja juures. Lõpuks... kuude möödudes saabub maailma taas valgus, päikesevalgus. Kuid see on natuke teistsugune kui varem... Pisut on tunne, et Lall võinuks teksti keeleliselt kohendada, kuigi jah: eks autor valib oma stiili ja mis siin kobiseda.

Maniakkide Tänav “Valuhoidjad” - see tekst pole Tänavi paremikust, samamoodi küsimus, et kas võinuks rohkem toimetada; kuidagi rabe või toores on see kirjutis. Lugu on muidu õõvastav, kurb ja verine – kuidas naine saab teistmoodi emaks ja kuidas see teistmoodi laps maailmas möllab. Aga tõepoolest, ehk on see tekst kirjutatud jutulabori hoos ja sellest siis teksti mõneti hingetus.

Canis Vedru “Läbimurre” - hea lugu, mõtlesin eraldi postitust teha, kuid ei hammustanud lahti loo finaali. Kes siis see laagri Olematu Mees oli? Jutustaja ise või kust see tont korraga nähtavale ilmus? Aga tekst hea ülevaade tuumasõjajärgsest sõjast ning millisesse ebardlikkusse võib tulevik liikuda (nt nähtamatute inimeste probleem). Ning kangelaslikkus propaganda silme läbi ja tegelikkuses. Huvitav lugu, autoril on stiili.

J.J. Metsavana “Masina nõrkus” - megamasina tehisintelligentsil tekib kahtlus, et kuhu on kadunud ta juht ja sõber, ning läheb maapinnale uurima, kus on see tore inimene. Ainult et maapinnal, ta kohal asub megalinn... Ja megamasin on oma toimingutes godzillast kordi hävitavam. Nojah, viimaks leiab masin sõbra surnuaiast, kirstus lagunemas.

Toomas Krips “Teene võlgu” - järjekordne postapokalüptiline maailm, seekord Tokyos. Siingi on tekkinud probleem sellega, et masinad on saavutanud iseseisvuse... ja vajavad inimesi või inimlaadseid oma tarbeks. Esmapilgul pisut perverssena tundunud tekst siiski pole seda, vist. Üks kogumiku huvitavamaid nägemusi inimsusest, või üldse, humaansusevaba maailm.

Martin Kirotar “Vapra ja Nägusa Kapten Benjamin Cartigani Peadpööritavad Seiklused Ohtlikul Komeedimerel” - üsna lõbus lugu aja manipuleerimise teemal, ehk lugu kaptenist, kes suudab aega mõjutada, näiteks ajas tagasi liikuda, et tehtud vigu vältida. Mis osutub päris kasulikuks võimeks ohtlikel kosmoseseiklustel (ja aitab säästa meeskonna elusid, või siis parandada muljeavaldusi kaunitaride võitmiseks). Nojah, aga seekordsel operatsioonil läheb midagi väga nihu... ja tagatipuks on laeval valitsusepoolne kontrollija, kes kärgib ja paugub ning seab kapteni meetmeid kahtluse alla. Ja nii edasi. Elurõõmu selles tekstis on.

Maniakkide Tänav “Ordu ja asum”, J.J. Metsavana “Vasekarva sõjajärgne” - mõlemad tekstid tegelevad Veskimehe Kuumaailma tuunimisega, aga kuidas just täpselt või mida nad modifitseerivad, seda ei oska öelda, sest pole Ordu tegemistel pikka aega silma peal hoidnud. Mõlemad lood on sabapidi seotud.

Triinu Meres “Nagu nuga vööl” - see on siis näide autori fantasysalvest, kas sellele tekstile ka edaspidi juurde kirjutatakse, eks aeg näitab. Lugu ongi pigem kui sissejuhatus teemasse, kuidas kangelased dramaatilisel moel kohtuvad ja milline on see võimalik maailm, mis neile hädaohte vastu paiskab. Ei saa öelda, et tegemist oleks väga originaalse tekstiga; kuid tõepoolest, tegu on pigem sissejuhatusega. Meresel on võrreldes teiste ulmekirjutajatega see suur pluss, et ta oskab maailma hingestada. Et kui on külm ja vastik, siis see poebki salamisi sulle naha vahele.

Artur Räpp “Infos on jõud” - natuke kosmoseulmet, ja seda mittetüüpilisel kombel mingi suvalise arvutiadminstraatori vaatenurgast, ei hakka ta relvadega põmmutama ega midagi, aga näe, hoidis ohtliku situatsiooni ära. Ole hoolikas ja kraps ning teenid kannuseid.

Lee Leithammel “Kombinaat” - kogumiku vast veidraima mütoloogiaga tekst. On selline kolkaküla ja selle juures on mägi. Külarahvas on rahulik ja kohtlane ning veedab tasapisi päevi õhtusse. Kuni mäel paljastuvad pinnase alt miskid salapärased kirjadega kivid, mida linnainimesed hakkavad vaatamas käima, ja sellest turismiobjektist kujuneb külaelanikele kasumlik teenus. Vaid küla preester sajatab põrgut nende kivide vastu. Kuni ükskord on kuulda mäelt hirmsat mürinat ja kui külamehed kohale tõttavad, näevad nad, et neid kirjadega kivisid topib endale kõhtu ühesilmne hiid... Küla preester läheb sellele jumalasõnaga vastu, mispeale hiid lennutab preestri silmavaate jõul pilve taha. Otseses mõttes. Elanikud põgenevad, hiid lahkub pilve... ja järgmine päev on neid hiide – Maaõgijaid – veelgi rohkem, kõik pistavad kirjadega kive oma kõhtu. Rahvas on ahastuses... kuni ühel päeval preester tagasi, ja hoopis uue sõnumiga. Ning sellega saab loo esimene pool läbi ja rohkem ei paljasta järgnevast.

Eks kogumikus on veel mitmeid lühemaid tekste, ent ei jaksa neid kokku võtta. Parimateks tekstideks on ehk Vedru, Mahkra ja 1695; õnneks puuduvad kogumikus pikad staatilised igavused. Küljendus pole lugemiseks just parima lahendusega, kaanekujundust ei oska suurt kommenteerida.

4 kommentaari:

  1. Mulle see arvustus meeldis. Näitab ilmekalt, et tegelikult sai siia kogumikku midagi igaühe maitsele. Näiteks "Võõrad suled", mis siin kiita sai on baasis vaat, et üks enim materdatud "Tuumahiiu" tekst. Ehk võibolla oleks võinud oma arvamust veidi rohkem olla, kohati oli lihtsalt toimuva ümberjutustus.

    PS: "Masina nõrkus" on saanud inspiratsiooni kolmest allikast. Ultramelanhooli laul "Ilusat und hr. insener", Tsukamoto "Tetsuo" (1989) ja Katsuhiro Ohtomo "Rôjin Z" (1991).

    VastaKustuta
  2. Jällegi, tõmbaks vahe blogipostituse ja arvustamise vahele; arvustamine on ikka midagi muud kui vastavalt meeleolule kirjutamine ja uitmõtetele andumine (ehk siis vahel tekstist pisut meeleldi "valesti" tõlgendamine - kasvõi selle "Võõrad suled" puhul, mil millegipärast hakkasin ise mõtlema maarahvast kui mandunust tänu sellele, et võlujõu kaotanud. Kuigi on selge, et see jabur heietus jne).

    Ja no mõnikord on tore hullude tsitaatide abil teksti ümber jutustada (nt Lalli postituses see esimene tsitaat, tõsisemalt võttes äärmiselt häiriv lõik, kuid miskis gorelikus meeleolus... naljakas nagu).

    Eks "probleem" seegi, et Täheaeg ja Tuumahiid üheaegselt ilmusid, ühes on tõsisemad tekstid, teises laiaulatuslik pillerkaar.

    Ja jeerum, ärge rohkem kasutage kaheveerulist küljendust... Ning seeasemel, et igal lehel korrata ülemises päises (?) autori nime, võinuks vasakpoolsel lehel olla autori nimi ja parempoolsel lehel loo nimi; oleks lugjal hõlpsam.

    VastaKustuta
  3. Kas sa oled ka üks neist kes arvab, et isiklikku vaatenurka või arvamust peab olema kvaliteetses arvustuses võimalikult vähe.

    Kaheveeruline küljendus oli selline eksperiment. Katse muuta raamatut ajakirjalikumaks.

    VastaKustuta
  4. Ei, seda muidugi mitte. Lihtsalt arvustamisel peaks ütlema enamat kui et "oh kui hea" või "paras kräpp".
    Miks Tänavi vaimulugu on va rabe või milles seisneb Kripsi originaalsus võrreldes teiste Tuumahiiu lugudega.

    VastaKustuta