Clifford D. Simak – Nõiutud palverännak (2007)

Põhimõtteliselt on tegemist noortekirjandusega, on selline ulmega vürtsitatud tänapäevane muinaslugu. Nagu eelmises raamatus, jälle kõiksugu päkapikud, härjapõlvlased ja muidu mütoloogilised tegelinskid, jälle ohtlik quest tundmatusse ning heade võit. Tegemist pole hea ilukirjandusega, selles jääb see tekst liialt pinnapealseks (no pidevalt möllavad deus ex machina lahendused); küll on aga positiivne see, et tegelased on sellised... heasoovlikud. Sõbralikud ja abivalmid, kui vaid teisel häda käes. Selles on miskit vanamoodsat, idealistlikku, unustatut. Sa loed maailmast, mis on väliselt külm ja ohtlik, kuid selle kareduse kaaluvad üle positiivsed tegelased. Kes, tõepoolest, on kaine peaga võttes üsna lapsikud. Kuid selle võib unustada, miks mitte minna unistustega kaasa. Parem eskapism kui meelemürgid.

See, mida mõni armastatud autor kirjeldaks paari romaanitellisega, lahendab Simak lühikeste ja hoogsate peatükkidega (tõsi küll, ega quest algusest lõpuni võtagi siin palju aega, mõned nädalad ja kõik). Asjad lihtsalt juhtuvad, ja ongi kõik. Ega tegelased eriti imestagi kõige selle üle, mis neid tabab – jah, on teised dimensioonid, jah, on tulnukad, jah, juhtub kõiksugu imesid ja kummalisi pääsemisi. Siin ei ole lugeja poolt midagi kaine mõistusega osadeks lammutada, tuleb vaid autori käikudega kaasa minna. Eks see muidugi sõltu lugejast ja tema meeleolust, kas ühineda sellise hipiulmega või olla tähenärija. Eksole, vahel ei pea olema kainemõistuslik. Las siis asjad juhtuvad nii nagu need juhtuvad, ega see lugemisel tükki küljest võta.

“Kindlaid fakte siin pole, mõtles Cornwall, ei mingit tegelikku informatsiooni. Keerad ennast mingisse suunda ja komberdad edasi, lootes, et mõne aja pärast leiadki selle, mida otsid.” (lk 174)

ulmekirjanduse baas