Guy Sajer – Unustatud sõdur 1 (2013)

Erinevalt kirjastuse avaldatud kahe eelmise Teise maailmasõja ainelise teosega on siin tegemist mälestusteraamatuga. Ja eks autor erineb neist päevikupidajatest – kui need olid täisealised sakslased, siis Sajer oli teenistusse asudes vaid 16-aastane ja pealegi prantsuse-saksa perekonnast, need asjaolud tekitasid noormehel üsna autsaideri tunde. Pealegi määrati ta algul nooruse tõttu vooriteenistusse, mis oli rindevõitlejaile niisamuti hambu vahel, kuna arvati, et vooriturvajad pesitsevad niisama tagalas. Et sellisest ebamäärasest ja ka alaväärsest olekust pääseda, astub Sajer võimaluse avanedes Grossdeutschlandi diviisi. Ja peale vande andmist tõepoolest elu muutub.

“Mulle, kes ma olen ainult pooleldi sakslane, oli tseremoonial veel suurem tähtsus. Hoolimata meile seatud katsumustest meelitas mu edevust, et mind pühitseti nagu teisigi sakslaseks ja tunnistati relvakandmise vääriliseks.” (lk 240)

Kui juba vooriteenistuses pidi Sajer osalema lahingutes, siis nüüd vaid järgnebki Venemaa avarustes erinevate pealetungide, tõkkelahingute ja taganemiste jada. Ja lahingud on tõesti jõhkrad. Sajer pole mingi unustatud sõjakangelane, tema võitleb kamraadidega ellujäämise eest. Siin pole kangelastegusid, on vaid ellujäämine terastormis. Sajer ei loe, kui palju vaenlasi ta kokkupõrgetes tapab, see teeb ta pigem haigeks. Ja lahingutegevus teeb kõik haigeks.

“Suurtükituli jätkus põhja ja lõuna suunas, siis uuesti meie pihta, tekitades õudust ja meeleheidet. Meie nüristunud rühm hingas suuri vaevu nagu pikaaegsest põdemisest nõrkenud haige. Meil ei olnud midagi öelda. Mitte midagi, mis oleks suutnud väljendada läbielatud tunde. Mitte midagi, mis oleks kirjeldanud nende tegelikku intensiivsust. Harilikult säilib selliseid asju läbielanuil ainult kontrollimatu tasakaalutus. Sünge ängistus, mis ei leevene ka aastatega, isegi kui keegi selline nagu mina, püüab seda kirja panna, leidmata täpseid sõnu, mida tuleks öelda. Nüüd ma tean, et see ängistus ei kao nende ridade kaudu, mille abil ma nii lootsin end vabastada. Ma tean nüüd kahjuks, et see ängistus saadab mind hauani, ja ma palun taevalt andestust, et püüdsin kirjutada individuaalselt, selle asemel et osaleda mõnes ühistöös. Siiski pean taevaga kõnelemist valesammuks, kuna ta laskis nii ükskõikselt maha tappa need inimolendid, kes oleksid nagu ainult selleks üldse ilma sündinud. Jään külmaks igasuguste vaimulike manifestatsioonide suhtes. Jumal peaks häbist punastama, et ta niisuguseid asju talus, ja kui tema edevus oma kõikvõimsuse pärast lubab talle nii masendavaid vaatemänge, siis naelutagem ta risti ja põletagem koos sellega, et ta üles ei tõuseks.” (lk 274-275)

Eks see identiteediküsimus on aegajalt teravalt autoril endal esil. On ta prantslane (nagu isa, kes pealegi saksavastane), on ta sakslane (nagu see relvavendade keskkond – kuigi temagi rühmades on nö teisi: sudeet, tšehh)? Kui ta verinoorena nägi sakslaste tulekut Alsace'i, siis hakkas ta sakslaste nö füsioloogiat imetlema, see jättis talle kustumatu mulje. Ühelt poolt püüab ta igal võimalusel rääkida prantsuse keeles, teiselt poolt räägib ta Saksamaast kui pühast kodumaast. (Sõjajärgselt elas autor Prantsusmaal ja kibedast toonist tundub, et niisamuti autsaiderina.)

Omamoodi päris huvitav on vaadata, mis on saksa sõjamasin, millised abiteenistused aitasid seda töös hoida, milline on see jada tagalast eesliinini. Ühelt poolt distsipliin, teiselt poolt improviseerimine. Mis on käsk, kuidas seda tõlgendada, millal tuleb käsust üle astuda. Raamatu esimene osa lõpeb 1943. aasta sügisega, eks näis, kuidas teises osas sõjaväekohtud tegutsema asuvad. Igal juhul, igati mõtlemapanev raamat totaalsõjast rohujuuretasandilt.

postimees