27 jaanuar, 2014

Clifford D. Simak – Talismani vennaskond (2007)

Romaan on kui fantasy kergekaaluline Dostojevski – tegelased peavad tegema humaanseid otsuseid kiuste nende usu või tõekspidamistega. Aga headus võidab! Simak on mõnel hetkel väga turvaline lugemine – maailm võib ta tekstis kole olla, ent peategelased ikka semulikult head või toredad, neil on üksteisele toetavat õlga, ja kui hoitakse kokku, küllap siis ka kõigekõrgem hoiab neid. Elagu sõprus! Fantasy kohta mõneti ebatüüpiliselt pärinevad kurjad jõud tähtedelt, mitte pole tolkienlikult osa maailma üldisest ülesehitusest. Ehk puhuti harjumatu on niisamuti autori humaanse kristluse vaim, mis teksti kohal hõljub, aga pole häda, see on selline poputav ja mõistev, mitte hävitav kristlus.

“Paistab, et praegu, kahekümnendal sajandil, peaks olema toimunud mingi edasiminek. Ehk peaks meil olema paremaid vankreid ja paremaid teid, paremaid atru ja paremat arusaamist maa kasutamisest, paremaid majaehitamisviise, nii et talupojad ei pea enam elama lehkavais hüttides, paremaid laevu merel sõitmiseks. Vahel olen mõtisklenud alternatiivajaloost, alternatiivmaailmast, kus seda Kurjust poleks olemas. Me ei suudaks isegi kujutleda maailma, kus on toimunud edasiminek paljude sajandite jooksul. See oleks meie maailm, meie kahekümnes sajand. Kuid see on vaid unistus, muidugi mõista.” (lk 30)

Lugu siis selline, et 20. sajandi Britannias on maabunud nn Rüüstajad, kes käivad korrapäraselt aastakümnete kaupa Euroopa (või mujalgi?) eri piirkondi põhjalikult laastamas, mistõttu Euroopa areng on jäänud pidama 11. sajandisse (lk 31). (Miks need Rüüstajad regulaarselt siis Maad kiusama hakkasid, selgub ehk finaaliks.) Noormees Duncan valitakse välja viimaks läbi Mahajäetud Maa (kus siis praegu Rüüstajad laamendavad-pesitsevad) üht käsikirja, mille olevat kirjutanud Jeesuse senitundmatu kaaslane. Ja noh, tegemist on ilustamata / rikkumata tekstiga Jeesuse tõepärasest elust ja mõttetarkustest! Aga et kindel olla, et tegemist on originaalse käsikirjaga, tuleb see Duncanil toimetada Oxenrodi õpetlaste kätte, teispool Mahajäetud Maad Londoni lähistel. Ja Duncan asub teele ustava sõbra, lahinguratsu, sõjakoera ja eesliga. Teel täieneb nende seltskond nii mitmegi mütoloogilise / folkloorse olendiga, ning võitlused Rüüstajate jõududega paistavad suunduvat vältimatu hukkasaamise poole.


Aga nagu öeldud, sõprus ja headus aitavad üle nii mõnestki mäest. Keegi pole veatu, kõigil omad head ja vead, ning just see teebki vennaskonna lõppkokkuvõttes nii kokkuhoidvaks ja südantsoojendavaks (Duncangi saab mitmes võitlusepisoodis vastu pead ja teised peavad pigem tema ära päästma, pole just überkangelaslik juhtum). Simak ei näita, millised närukaelad võivad inimesed olla (kuigi eks romaanis mõnigi ole selline), vaid loob teatud ideaalmaailma, kõikevõitva sõpruse pesa või hälli – erinevustest hoolimata võib ka jälgis olendis või nõmedas inimesed leiduda... midagi head, midagi sellist head, mida senini pole teised märganud või oluliseks pidanud. Ole teistega hea ja tulemused võivad sind ennastki üllatada. Tõsi küll, asi on loomulikkuses, mitte punnitamises, eksole.

Kommentaare ei ole: