Otseülekanne
idarindelt, raevukad lahingud käivad ja lõppu ei ole näha,
nõukogulaste juurdevoolul pole otsa, ent vähesed allesjäänud
sakslased on kalli kodumaa peamine kaitse, ja nemad peavad püsima,
ükskõik kui raske neil ka on. Kui vaid kodused sellest aru saaksid
(ja sakslaste propaganda edu-udu ei ajaks). Tegemist on siis Hans
Rothi nimelise rindesõduri kolme päevikuköitega, mis algab
vahetult enne Barbarossa avapauku ja jääb pooleli 1943. aasta
lüüasaamistes (Roth ise jäi kadunuks 1944 aastal Vitebski kandis,
koos arvatava neljanda päevikuga). Päevikuid pidas ta selleks, et mitte segaseks minna.“Pärastlõunal saabuvad korraldused üldpealetungiks. Homme on see päev! Poisid, seadke ühishauad valmis! Nüüd saate valada oma viha välja linna peale, mis on seisnud teie ees nädalaid, kuid jäänud sellele vaatamata kättesaamatuks. Homme – viimaks ometi!!!” (lk 99)
Päevikupidaja on
omamoodi supersõdur, kes saksa sõjamasina eesliinil võitlemas
alates Prantsusmaa sõjakäigust – ja sellise eesliinistaažiga
saavad vast väga vähesed silma paista (kas keskmiseks
eesliinikarjääriks oli muidu mõned kuud? Kuskil raamatus oli need
numbrid ära toodud – seda vist küll eelkõige nõukogude vägede
kohta -, aga enam ei mäleta), Rothil endalgi tunne, et tema gruppi
paisatakse erinevatele nö tulekustustöödele. Ja lahingute
intensiivsus Venemaa avarustes on ikka päris ropp või õigemini
tsiviilmõistusele kujuteldamatu, on siis tegemist esimeste kuude
ragiseva võidukäigu või hilisemate ränkraskete
positsioonihoidmiste ja taganemistega. Kogu aeg lihtsalt toimub
midagi tapvat ja häirivat, enam või vähem massiletaalse survega.
Tõepoolest, lahingute intensiivsus rindesõduri kogemuses on ikka
hämmastavalt raputav. Eks üks asi on lugeda operatsioonide
üldvaateid ja erinevaid meganumbreid liites-võrreldes ohata, teine
asi kogeda pommisadu ja täägitaplust rohujuuretasandil mõne mätta
või talu pärast, ühes tulipunktis suuremate või lokaalsemate
operatsioonide lõputus puntras.
“Nüüd on siin kõk vaikne; seekord ei ole meid kutsutud “tuld kustutama”. Keskmised suurtükirünnakud, mõned lennukid ja igal ööl kerge rünnak – ja ongi kõik! See kulub ära, sest viimased nädalad on meie vastu karmid olnud.” (lk 157)
Roth polnud just
tõsimeelne nats, Kiievis kogetud juutide hukkamised mõjusid talle
ikka päris häirivalt, ega partisanide mahalaskminegi rahulikuks
jätnud. Päevikutes on Hitlerist juttu vaid paaril hetkel, ja nii
möödaminnes. Kui midagi Rothi vaevab, siis on see mure oma naise ja
tütre pärast – ning sõjamasina vastupidamine nõukogulaste surve
all. Oma osa on Ukraina ja Venemaa maakohtade eluolul (mis on
masendavalt räpane, ent kohalikele harjumuspärane reaalsus) ja
muidugi ilmastikul, mis pole kunagi meelepärane – meeletu külmus
või ohjeldamatu palavus, ning nende vahele jääv täitmatu pori,
muda ja vihmakuud. Ent positsioonidel tuleb olla ja jääda, see pole
mugavust mitte kuskil ega mitte kunagi loota.
“Sisemiselt oleme tühjaks põlenud ja väliselt löödud. Varem järgnesid võitlustundidele puhkusetunnid. See aeg on möödas. Päike, kuu ja lõõmav tuli valgustavad kõik seda hävitus- ja tapatööd. Mõnikord sööd seda, mis kätte satub, kannad kaasas laskemoona või tukastad korraks maapinnal mürsulehtri kaitsvas varjus. Meie näod on mustad ja kõhnunud. Praegusel ajal, pärast 24-tunniseid raskeid päevi, pole need enam prisked ja ümarad. Silmad on suitsust ja öistest valvekordadest punased, kuid hambad on kõvast leivast valged. Ma ei usu, et leiduks veel mõni raskem leivateenimise viis.” (lk 194-195)
Päevikute jooksul
on tunda muidu nö humanistlike vaadetega mehe kalestumist, kui algul
on nõukogudelased lihtsalt vaenlased oma erinevate sõjapidamiste
külgedega, siis aja möödudes muutuvad nad verivaenlasteks, on
lõputud hordid, mis Rothi ja ta väheste kaaslaste peale
järelejätmatult vajuvad (ikka ja jälle äratab mehes imestust,
millise mõttetu nüridusega nõukogudelaste sõjaväelasi tapvasse
hakklihamasinasse saadetakse, ja miks soldatid nii tuimalt hävingusse
jooksevad). Omamoodi on hämmastav, kui asjatundlik või
laiahaardeline on Rothi analüüs erinevatel militaarteemadel –
tegemist pole mälestuste korrastamisega, vaid siin-ja-praegu
ülevaadetega erinevatest olukordadest. Ja ta karune iroonia ja
kamraadlikkus. Einoh, mees nagu muiste.
“Igale idarinde sõdurile on tuttav vene talve karmus: kõikjal valitseb segadus ja hirm; tankid on maha jäetud, teede ääres on sõidukõlbmatud või põlevad autod; venelased pommitavad pidevalt; toiduvarud põlevad, pikad ootamised lumehanges toovad kaasa külmakahjustused. Isegi kõige väiksem haav võib tekitada tõsiseid probleeme, meditsiiniteenistus on olematu. Keegi ei aita sind enam, sa oled iseenda hooleks jäetud. Nõrgad surevad kraavides või jäävihmas.” (lk 218)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar