Kivisildnik, Aarne Anmann – Visa hing Kilingi-Nõmmelt ja Karlova inimsööjad (2013)

Kui lugeda paari nädala sees nii “Idiooti”, “Pikk päevatee kaob öösse” kui ka “Vareste pidusööki”, siis ei pane nagu suurt kaasa elama selline tekst, mis on vist katse toota kodumaist krutskiga bulvarikirjandust – sest noh, camp pole toodetav, camp tekib isetahtsi. Probleem on eelkõige selles, et tekst on igav. Üks autor kirjutab politsei toimetatavast mõrvauurimisest, teine autor püüab peibutada lugejat eelmisest osast tuntud deliirse tegelase elust suuremate seikluste ja mõtteavaldustega. Teksti käimasaamiseks oleks ehk vaja lopsakat fantaasiat, ent on selline tavaline joru, mida muidu võib vast lugeda Kivisildniku igast teisest sõnavõtust.

Sisu siis selline, et uuritakse Tartus ilmnevaid surmajuhtumeid. Emajõest leitakse peata laip; Kuu tänaval elutsevad Jelizarovi laadis noorukid (ehk “Kuu tänava ordu”), kes ammutavad olemiseks visioone Vesimehe nimelise autori teostest, nagu näiteks “Kuu viiskümmend faasi”; on kahtlane restoran, mida veab kahtlane eurooplane; on märatsevad kunstnikehingega feministid. Ja on mõned reaalsest elust tuntud inimesed, kes teevad nii head kui halba, neist nö kurikuulsaim on Mehis Heinsaar, kes omamoodi deus ex machinana lööb platsi närukaeltest puhtaks. On seksuaalmaagiat, on unemaagiat, mida iganes veel. Eks võiks huvitav olla, aga tekst jookseb nagu vesi hane selga, ootad vaid raamatu lõppu. Ehk siis kaks autorit eksperimenteerivad, aga erilist värskust just ei tooda; protsess vast neile põnevam kui tulemus lugejale.

Ei oska suurt midagi arvata sellest “Visa hinge” seeriast. Va auklik teine.

“Mis on aga kolonisaatori ja pedofiili palk raskendavatel rassistlik-ksenofoobilistel asjaoludel? Kolonisaatori ja pedofiili palk raskendavatel asjaoludel on surm. Mitte tavaline surm, vaid eriti vastik, häbiväärne surm, millest isegi õudusfilmide lavastajad midagi kuulda ei taha.” (lk 83)

“Teiseks on uni niikuinii maha visatud aeg, aga nüüd saan ma oma uned sisustada kvaliteetse seksiga. Unenägude kontrollimine ja juhtimine on mul juba kaunikesti käpas, nii et Ithaka, nimetagem teda edaspidi u-Ithakaks, ei ole enam see, kellega mina teen kõike, mida ma tahan, vaid ühtlasi ka see, kes teeb minuga kõike, mida ma tahan. U-naised on inimkonna tulevik, selles pole vähimatki kahtlust.” (lk 158)

sirp