Kivisildnik, Aarne Anmann – Visa hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd (2013)

Tekst, mis vast peaks oma hoogsusega lugejatele kõiksugu madalaid rõõme pakkuma ja muidu ärritama väikekodanlasi. Eks oleneb lugejast ja tujust ja ajahetkest. (Hetkel olid kõik nullis ja seepärast on alljärgnev sisutu postitus.)

On politseinikud Sahk ja Mürk ja (eradetektiiv?) Pajos, kes proovivad miskit veidrat sektikuritegu lahendada. Õigemini küll Sahk ja Mürk lahendavad ning Pajos püüab riigiraha eest oma elurõõmsat deliiriumi pikemaks kaubelda (milleks tuleb siis hoiatada riigivõime... väljamõeldud sektidest). Tegevus lendab Pärnumaalt Valgasse ja sealt Tartu ning Pajose seiklusrikkas maailmas vilksatavad aegajalt reaalsed inimesed (Lill, Matjus, Kahu jt), kes vast argielus nii ei käitu kui siinses tekstimaailmas. On kauboisid, on vanamutte, on eksprostituute; sitt, nikk & kräkk. Kõiksugu raamatus toimuvate ristilöömiste ja paugutamiste taustad saavad lõpuks selgemaks, aga kas nüüd täielikult (no tegemist siiski avaraamatuga). Ning Sahk ja Mürk ei sõidagi Pajosele molli (õnneks on olemas eraettevõtjad).

Tundub, et autoritel oli kirjutamisega lõbu laialt ja fantaasiat ei püütud suurt kammitsas hoida. Pajosi deliirsed osad on ehk kirjutanud Kivisildnik ning Sahki ja Mürki tegevusrikkamad peatükid Anmann – aga vast eksin. Et siis pooleldi selline splattervärk, tõsi küll, mitte nii värvikas kui mõned Maniakkide Tänavi hooletumad hetked; praegu on selline segu sotsiaalkriitikast, tapjakondoomist ja Vuorinenist; tekstimasin veel turtsub. Selgusetuks jäi, mis seksuaalmaagiat Pajos praktiseeris. Või mis see nüüd oligi. Kindlasti oleks siit raamatust kõiksugu lühitsitaate välja noppida, ent raamat oli vaid korraks käes ja polnud aega miskit välja märkida.