Kui lugeda paari
nädala sees nii “Idiooti”, “Pikk päevatee kaob öösse” kui
ka “Vareste pidusööki”, siis ei pane nagu suurt kaasa elama
selline tekst, mis on vist katse toota kodumaist krutskiga
bulvarikirjandust – sest noh, camp pole toodetav, camp tekib
isetahtsi. Probleem on eelkõige selles, et tekst on igav. Üks autor
kirjutab politsei toimetatavast mõrvauurimisest, teine autor püüab
peibutada lugejat eelmisest osast tuntud deliirse tegelase elust
suuremate seikluste ja mõtteavaldustega. Teksti käimasaamiseks
oleks ehk vaja lopsakat fantaasiat, ent on selline tavaline joru,
mida muidu võib vast lugeda Kivisildniku igast teisest sõnavõtust.
Sisu siis selline,
et uuritakse Tartus ilmnevaid surmajuhtumeid. Emajõest leitakse
peata laip; Kuu tänaval elutsevad Jelizarovi laadis noorukid (ehk
“Kuu tänava ordu”), kes ammutavad olemiseks visioone Vesimehe
nimelise autori teostest, nagu näiteks “Kuu viiskümmend faasi”;
on kahtlane restoran, mida veab kahtlane eurooplane; on märatsevad
kunstnikehingega feministid. Ja on mõned reaalsest elust tuntud
inimesed, kes teevad nii head kui halba, neist nö kurikuulsaim on
Mehis Heinsaar, kes omamoodi deus ex machinana lööb platsi
närukaeltest puhtaks. On seksuaalmaagiat, on unemaagiat, mida iganes
veel. Eks võiks huvitav olla, aga tekst jookseb nagu vesi hane
selga, ootad vaid raamatu lõppu. Ehk siis kaks autorit
eksperimenteerivad, aga erilist värskust just ei tooda; protsess
vast neile põnevam kui tulemus lugejale.
Ei oska suurt
midagi arvata sellest “Visa hinge” seeriast. Va auklik teine.
“Mis on aga kolonisaatori ja pedofiili palk raskendavatel rassistlik-ksenofoobilistel asjaoludel? Kolonisaatori ja pedofiili palk raskendavatel asjaoludel on surm. Mitte tavaline surm, vaid eriti vastik, häbiväärne surm, millest isegi õudusfilmide lavastajad midagi kuulda ei taha.” (lk 83)
“Teiseks on uni niikuinii maha visatud aeg, aga nüüd saan ma oma uned sisustada kvaliteetse seksiga. Unenägude kontrollimine ja juhtimine on mul juba kaunikesti käpas, nii et Ithaka, nimetagem teda edaspidi u-Ithakaks, ei ole enam see, kellega mina teen kõike, mida ma tahan, vaid ühtlasi ka see, kes teeb minuga kõike, mida ma tahan. U-naised on inimkonna tulevik, selles pole vähimatki kahtlust.” (lk 158)
sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar