15 jaanuar, 2012

Andrzej Sapkowski – Viimane soov (2011)


Esmatutvus Sapkowskiga jätab pisut ettevaatlikuks, tahaks lugeda järgnevaid raamatuid, et selle Geralti tegemistest rohkem sotti saada. Eks see pisut noortekas ole, ei ole just selliseid stseene, mis paneks õudusest või jälkusest punastama. Nagu linkides mainitud, on tegemist eelkõige kangelaste juhtumitega, mitte mõne kõrgemat sorti vandenõuga juhtivate jõudude vahel – nõidur Geralt käib ja pakub tasu eest oma teenuseid ehk siis lahendab rohkem või vähem edukalt koletistega seotud probleeme, eks nende maagiliste olendite liigiline mitmekesisus on ühe maailma kohta päris üüratu. Mõnel juhtumil selgub, et algselt koletisena näiv tegelane on hoopistükkis, üllatus-üllatus, nõiduse käes kannatav ülik, kelle Geralt vabastab ebaloomulikust olekust (ehk siis punktike noortekale). Vast lõbusaim koletis on mökitav kurat või kurask, no kujutlege ise kitsetaolist sarvikut, kes pillub sõrgadega raudkuulikesi (miks tal neid raudkuule nii palju on, on omaette ooper) ja vannub mis kole. Õgija juhtumi seosed muinasjuttudega on samuti üpris lõbusad. Geralti surmapõlgus on päris teatraalne, aga ikka tuleb viimasel hetkel miski hea juhus, mis pingelise olukorra soodsamaks lahendab. Ja ega siis Geralti mõtted lõppkokkuvõttes milleski eksi, ikka näeb ta kogenud silm enamvähem kohe probleemi tuuma. Ühesõnaga ei tahaks väita, et kangelane hiilgab mitmekesisusega ja ühtlasi hägustaks olemise piire. Aga huvitav kokkupuude fantaasiamaailmaga ikkagi.

Ehk siis, tahaks teada, mis juhtub järgmistes raamatutes. Kas jätkub samasugune eri juttude kokkupõimumine ehk õielt õiele liikumine. Kas leiab Geralt õnne selle eatu nõiaga. Kuidas karastus teras.

lugemissoovitus

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

kust seda eestikeelset toest leida saab?

Anonüümne ütles ...

*teost

kolm ütles ...

olen näinud apollos, seda juba detsembrist alates.