Kui esmatutvus
autori loomega oli parajalt igav, siis see on küll päris vägev
romaan. Vahel küll nüristav (keskmise osa jutustuste
eripalgelisus!), kuid vägevalt ja üpris pillavalt teostatud; ehk
siis totaalne, polüfooniline romaan. Ja peale sellist võimast
tekstivoogu tekib lõpuks kohatu küsimus, et millega siis tegu. Miks
see Tinejera niimoodi huvitas? Mida Belano ja Lima hiljem eraldi taga
ajasid? Milleks selline pidetus? Kuhu nad oma road moviega jõuda
tahtsid? Millest selline eneseimetlus?
Põlvkondlik
nürinemine, ideaalide luhtumine, eks see on midagi sellist, millega
peale ärksaid kahekümnendaid kokku puutud (muidugi, kui sind on
eelnevalt midagi sellist üldse huvitanud). Belano ja Lima jätavad
erinevatele kaaslastele ja tuttavatele üsna erksa mälestuse, aga
mis edasi – see tee ei vii edasi. Ideaalide umbtee. 20 aastat
kangutamist ja kurikaval autor ei paljasta, mille nimel nad
tegutsesid (ei aeta ju enam poetessi jälgi?). Hägusus, sogane vesi.
Tegutsemine tegutsemise pärast?
Raamatu keskmises
(ehk massiivseimas) osas on meeletu kogu jutustusi inimestelt, kes
Belano või Limaga eri kohtades ja aegadel kokku puutusid, aga see
suurt ei ava meeste tausta, see jätab järele küsimärkide rodu või
roidunud tühjuse (alati on huvitavam endast rääkida, eksole).
Milleks see kõik? Ja muidugi, keda uskuda? Jutustajad ajavad igaüks
mingit oma rida (oma nahka tuleb hoida!), nende jaoks pole
ilmtingimata vajalik välja tuua Belano või Lima, ee, tõde. Ja
nende meeste mõtteid ei teata, ei mäletata täpselt – midagi on,
aga mis täpselt, ei saa nüüd öelda (nagu raamatu lõpus üks
fotograaf kuulab öösel Belanot rääkimas, aga millest, ei saa aru,
ei muud kui katked). Ja kas sel üldse tähtsust on, ja kas
pidanukski tähtsust olema – muidugi, jällegi, olenevalt
jutustajast.
Einoh, see on
autori poolt meisterlik udutamine, vahel on see lugemisel tüütav,
sest jutustajaid on palju ja kõigil pole peakummitustega just
suuremat sidet (eriti see paganama raamatulaada peatükk, milleks).
Aga teiselt poolt, milline lõunamaine toores eksootika eri
mandritel. Kolmandalt poolt, see luuletamisest jahumine, see on
natuke liiast; ent nagu raamatu kaassõna sedastab, on autoril
kirjanduskaanoniga mingi oma suhe. Ja seepärast jääb vast see osa
romaanist mitteladinaameeriklasele ehk vähe kaugeks.
Ja ikkagi, mida
selles romaanis taga aeti? Millal tegelikult toimus see vestlus
Amedeoga? Mida lugejale rääkimata jäeti, või noh, mida üldse
räägiti? Miks selline painaja? Miks jääb peale lugemist rahutus,
ebamugavus põue? Ei oska vastata.
“23. detsember
Täna ei juhtunud midagi. Ja kui juhtus, siis on parem sellest vaikida, sest ma ei mõistnud seda.” (lk 129)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar