Roberto Bolano "The Savage Detectives" (2012)

   Ma ei tea, miks ma selle Bolano ostsin... no tegelikult tean: et lugeda midagi "Monsieur Pain"-i sarnast. Seekord sain tünga ja sain uue "2666" stiilis teose. Eks võtsingi just selle romaani tänu haibile, et see üks ta parimatest. Nüüd tean, et see mu jaoks nii pole. Teos keskendub Mehhikos elavate Ladina-Ameerika poeetide katsumustele, kes kõik noored ja meenutavad ühteteist. Narratiiv on läbi mõne tegelase silmade, kulgedes stiilis "Then I went and..." või "After that we proceeded to..." Teos pidi olema suuresti autobiograafiline ja ainest võetud Bolano noorpõlvest, kus tema ja ta sõpsid ongi need tegelased. Kui kõik on ta mälu järgi, siis see on fantastiline kogus detaile. Või ehk võttis põhilised sündmused ja leiutas nende ümber umbkaudse keha?
   Noored nimetavad end seal mingiks uueks grupeeringuks ("visceral realists") ja siis arutavad tulihingeliselt Ladina-Ameerika luule tuleviku üle ja mässavad vanade klassikute vastu ja püüavad paremat homset üles ehitada. Peaks mainima, et vene nimedest sallin veel vähem neid ladina-ameerika omasid. Raskesti jäävad meelde ja lõpuks tundus, et miks ma seda raamatut loen. Kusagile 150 lehekülje kanti jaksasin närida ja siis ka lootsin, et ehk kohe läheb käima... ei läinud. Natuke häbenedes kirjutan nüüd teile, et paningi raamatu kinni ja riiulisse. Ehk kunagi loen uuesti.
   Selles teoses midagi unenäolist ei ole, kõik on selline kuiv kirjeldus ja vahele kergelt sürrid laused, mis no ongi mõtetena normaalset aga sõnadesse panduna kõlavad kummaliselt. Ehk on see huvitav raamat mingile kirjandust uurivale tudengile või mingi ladina.ameerika kirjanduse kateedrile. Kergelt huvitav oli lugeda seda noorte luuletajate sagimist ja eneseotsinguid ja kõiki neid kummalisi tegelasi, teisalt oli lihtsalt tüütu sõnademüür. Kuidas ma vihkan luulet...