Jutustus siis sellest, kuidas Prahas tuuakse ühte hoovi suur tühi
kast, millel pole nagu mingit rakendust – kuni üks noor kunstnik
asub seal neidu võrgutama ja maalib kasti siseseintele nende nö
tulevikukodu (seal telekas ja diivan jne). Nojah, neiul keelatakse
kunstnikuga mehkeldada, ning kasti saavad nüüd okupeerida
viieaastased naabrilapsed, kes hakkavad seal kodu mängima. Kodu on
siis selline nagu nad on oma vanematelt õppinud – naine ümmardab
meest ning toob talle kasvõi toidu ja õlle nina ette, mees omakorda
leiab, et kodus tuleb ajalehte lugeda ja naise küsimustele võib
valikuliselt vastata.
Nojah, aga ega siis “memm ja taat” saa niisama koos elada –
selleks on vaja registreerida abielu, nii lähevadki lapsed järgmisel
päeval raekotta ja jälgivad seal kuut pulmatseremooniat, mille
järel tunnevad nad isegi end abiellunutena, satuvad edasi ühele
pulmapeole, sealt edasi laadale, kus neile korraldatakse pulmareis ja
lõpuks õhtupimeduses jõuab väsinud abielupaar koju, kus saavad
vanematelt luusimise eest karistada. Järgmine hommik kohtuvad lapsed
uuesti kastis ning selgub, et mõlemal on keelatud teineteisega
mängida, eks siis tuleb jätkata abielu...
Eks see tšehhi huumor oli tollal lugemislaual vast oodatud kraam,
takkajärgi nagu suuremat aru ei saagi, et see raamat nüüd just
jalustrabavalt või retrolikult naljakas oleks – või noh, ajad on
teised!
tütarlaps linnast
tütarlaps linnast
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar