Sobilik raamat Jerome'i ja Wodehouse'i raamatute austajatele – ainult seekord keskeuroopalikus võtmes. Inglaslikust huumorist oma loomingus kirjutab hämmeldunud Jirotka ka oma raamatu eessõnas, mõneti hämmastav on tõdeda, et see ongi nii. Kena armumislugu ja suvitusromaan – tore, et sügaval nõukogude ajal sai midagi nii kodanlikku ilmuda (elagu Loomingu Raamatukogu, tõepoolest!), kui meelevaldselt mainida üht teist tšehhi huumoriklassikat, siis see raamat oleks justkui Esimese maailmasõja järgse väikekodanluse võit Švejki üle – selge, et autor irvitab oma tegelaste üle (mingil muul eeldusel vast ei oleks saanud tõlge ju ilmuda?) jne, aga ikkagi.
Raamatuga tuleb kohaneda, mõne aja möödudes muutub tekst mõnusamalt naljakaks (nt esimene südamest naer tabas mind lk 74 vihmausside juures, hiljem saab veel ja veel muheleda). Teener Saturnini demoniseerimine peategelase poolt tundub pisut ülepingutatuna, iseenesest ta “pahateod” on üsna tagasihoidlikud (või õigemini autori poolt vähe lahti kirjutatud). Pisut veider, kuidas raamatu tegelaste seast saab peategelase ihaldatu preili Barbora kõige vähem sõnaõigust, ta on vaid ilus nukuke, kes plaksutab silmi ja käitub tolle aja kohta naiselikult julgelt (või suisa pealispindselt modernselt! Naine, kes suitsetab ja mängib tennist ja kihutab autoga ning samal ajal on nii veetlev nukuke, vast kõigi meeste unistus või nii). Mulle jäigi arusaamatuks, kas peategelase läbi nähtu on kirjutatud autori poolt meelega nii lihtsameelseks või tuleneb see autorist endast.
Üpris mõnus meelelahutus, suvelugemine näiteks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar