Mart Juur – Kole sõbranna (2014)

 Juure huumor on selline eredate sähvakatega – on häid hetki ja vaimukaid leide, aga üldiselt ei suuda terve lugu pinget ülal hoida ja läheb vähe labaseks, lamedaks või ajaleheruumi venitamiseks. Kuid kogumikus on siiski mitmeid humoorikaid tekste, mis veavad hästi lõpuni välja (neid võiks nimetada “juurikateks”?). Näiteks “Ülekuulamine Vikerraadio keldris”, kus Elgula nimeline ülekuulaja puurib vangi laulusõnade ainetel (Juur jändab laulusõnadega teisteski lugudes). Või siis “Vahva sõdur Švejki juhtumid Facebookis”, mis on päris arvestatav ülevaade Švejki raamatu seiklustest laikimise vormis.

Raamatu kõrghetk saabub lõputsükliga, kus on intervjuud noore ja andeka suusataja Kevin Uljastega ta suusahooaja tipphetkedest ja olümpiaks valmistumisest. Eks see muidugi halenaljakas ja jabur ole ning vähe julm fantaasia eesti suusatajate kohta (nojah, hiljuti oli see õnnetu olümpia), aga siiski... hea huumor. Uljaste ja ta tervisehädad ja õnnetud juhtumid ja ema ja vanaema ja treener ning vabandused vabandused vabandused, hakka või reaalselt uskumagi.

“Davosis vedas teid määre alt.
Libisemine oli tõesti kehvapoolne, umbes nagu kõnniks villaste sokkidega mööda tõrvatud katust. Hoiduksin siiski määrdemeistrite kapsaaeda kive loopimast, arvestades, kui rasketes tingimustes mehed töötavad. Määrdetöös on vaja täpselt teada, millised kliimatingimused valitsevad regioonis, kus võistlus toimub, kui palju kaalub konkreetne sportlane ja nõnda edasi. Seda infot meie määrdemeistritel paraku pole.” (“Sihikul on taliolümpia”, lk 152-153)

Või noh, lugu sellest, kuidas režissöör sõidab maale vanaemale külla ja ei saa oma töökujutelmadest vabaks.

“Istuti sööma. Toit maitses hea. Vanaema pajatas külauudiseid. Vanaema jutt pani režissööri nihelema.
“Liiga pikk,” otsustas ta, “see tekst ei kõlba kuhugi. Läheb heietamiseks. Inimesed ei viitsi pikka juttu kuulata. Action'it on tarvis. Sa ütle lihtsalt, et Vahenurme Leida kass on surnud, siis mine pliidi juurde, võta liharaiumise kirves kätte, vaata kaamerasse, pea väike paus ja ütle, et tapaksid oma kätega autojuhi, kes pensionäri ainsa kassi surnuks sõidab. Hea oleks, kui saaksid hambaid laksutada või mingil muul viisil märku anda, kui vihane sa niisuguste autojuhtide peale oled.”
“Ära aja hullu juttu,” kohkus vanaema.
“Vaat täpselt nii ehedat reaktsiooni ongi tarvis!” rõõmustas režissöör.” (“Elukutse ohver”, lk 75)

Eks selliseid kogumikke on Juurel juba mitmeid, vahel nagu on raske päevakajalise huumoriga sammu pidada.

lugemiselamused