Neil Gaiman – Kalmisturaamat (2014)

 Järjekordne Gaimani noortekas täiskasvanutele ehk lugu Nobody nimelisest poisist, kes kasvab üles mahajäetud kalmistul siitilmast lahkunute ja üleloomulike olendite kaasabil. Miks Nobody ehk Bod niivõrd kentsakas kohas kasvab? Sest kui ta oli aastane ilmakodanik, tappis Jack-mees ta vanemad ja õe, kuid hiljuti käima õppinud poiss sattus selle traagilise sündmustiku käigus kogemata kombel lähedalasuvasse mahajäetud kalmistule, kus siis... sealsed püsielanikud ta oma kaitse alla võtsid ning edaspidi üleskasvatamisega vaeva nägid. Ent Bod ei tohi kalmistult lahkuda, sest kuulu järgi on Jack-mees ikka ta jahil.

Nojah, sellises kohas noorukiks sirgumine on õige tavapäratu ning see kalmistu ja ta kodanikud tavamaailmast ja -inimestest veidi või päris palju erinevad (küll aga saab teadmishimuline Bod teada mõndagi sellist, mille nimel mikroajaloolased oleks valmis mõne oma neeru maha müüma). Aga et Bod on lihast ja luust inimene (erinevalt niisiis sellest seltskonnast, kes teda ümbritseb ja ka ohustab), siis on talle teadagi hiiglama põnev kalmistuväline maailm temasuguste inimestega... kuid seal ootab teda ka mõistatuslik Jack-mees. Nagu arvata võib, Bodi kokkupuude inimmaailmaga lööb talle valusalt vastu näppe ja ta kaotab nii mõnegi lähedase, kuid... Noh, kõikevallutav happy end lool puudub. Aga seda ei hakka siin spoilerdama (oops!).

Eks jah, selline Gaimani regulaarne romaan – mõneti naiivne ja veidi reaalsusest irdunud laps puutub kokku ebareaalse maailmaga ja mis temaga selle käigus juhtub. Ning millised värvikad olendid seda ebareaalsust asustavad (muidugi on see teine maailm ülemaks kui meie teadatuntud reaalsus). Ja noh, eks see kasvav lapskangelane puutub kokku olukorraga, mil võivad olla apokalüptilised tagajärjed. Ent head jäävad peale, sest kui sul on süda õiges kohas, küllap siis enamik vastu paiskuvaid probleeme on mingil moel lahendatavad – kuigi need lahendamised ei kulge kunagi valutult, selline see üleskasvamine on. Meri on, meri jääb, meri olema peab.

“Bod judises. Ta oleks tahtnud oma eestkostjat emmata, tema ümbert kinni hoida ja talle öelda, et ei lahku temast kunagi, aga see oleks olnud mõeldamatu. Ta võis Silast emmata samapalju kui hoida kinni kuukiirt – mitte sellepärast, et tema eestkostja oleks olnud ebamateriaalne, vaid sellepärast, et see oleks olnud lihtsalt vale. Olid inimesed, keda võis kallistada, ja oli Silas.” (lk 141)

ulmekirjanduse baas

kronotoop

blogistaja
reaktor