Järjekordne Gaimani noortekas täiskasvanutele ehk lugu Nobody
nimelisest poisist, kes kasvab üles mahajäetud kalmistul siitilmast
lahkunute ja üleloomulike olendite kaasabil. Miks Nobody ehk Bod
niivõrd kentsakas kohas kasvab? Sest kui ta oli aastane ilmakodanik,
tappis Jack-mees ta vanemad ja õe, kuid hiljuti käima õppinud
poiss sattus selle traagilise sündmustiku käigus kogemata kombel
lähedalasuvasse mahajäetud kalmistule, kus siis... sealsed
püsielanikud ta oma kaitse alla võtsid ning edaspidi
üleskasvatamisega vaeva nägid. Ent Bod ei tohi kalmistult lahkuda,
sest kuulu järgi on Jack-mees ikka ta jahil.
Nojah, sellises kohas noorukiks sirgumine on õige tavapäratu ning
see kalmistu ja ta kodanikud tavamaailmast ja -inimestest veidi või
päris palju erinevad (küll aga saab teadmishimuline Bod teada
mõndagi sellist, mille nimel mikroajaloolased oleks valmis mõne oma
neeru maha müüma). Aga et Bod on lihast ja luust inimene (erinevalt
niisiis sellest seltskonnast, kes teda ümbritseb ja ka ohustab),
siis on talle teadagi hiiglama põnev kalmistuväline maailm
temasuguste inimestega... kuid seal ootab teda ka mõistatuslik
Jack-mees. Nagu arvata võib, Bodi kokkupuude inimmaailmaga lööb
talle valusalt vastu näppe ja ta kaotab nii mõnegi lähedase,
kuid... Noh, kõikevallutav happy end lool puudub. Aga seda ei hakka
siin spoilerdama (oops!).
Eks jah, selline Gaimani regulaarne romaan – mõneti naiivne ja
veidi reaalsusest irdunud laps puutub kokku ebareaalse maailmaga ja
mis temaga selle käigus juhtub. Ning millised värvikad olendid seda
ebareaalsust asustavad (muidugi on see teine maailm ülemaks kui meie
teadatuntud reaalsus). Ja noh, eks see kasvav lapskangelane puutub
kokku olukorraga, mil võivad olla apokalüptilised tagajärjed. Ent
head jäävad peale, sest kui sul on süda õiges kohas, küllap siis
enamik vastu paiskuvaid probleeme on mingil moel lahendatavad –
kuigi need lahendamised ei kulge kunagi valutult, selline see
üleskasvamine on. Meri on, meri jääb, meri olema peab.
“Bod judises. Ta oleks tahtnud oma eestkostjat emmata, tema ümbert kinni hoida ja talle öelda, et ei lahku temast kunagi, aga see oleks olnud mõeldamatu. Ta võis Silast emmata samapalju kui hoida kinni kuukiirt – mitte sellepärast, et tema eestkostja oleks olnud ebamateriaalne, vaid sellepärast, et see oleks olnud lihtsalt vale. Olid inimesed, keda võis kallistada, ja oli Silas.” (lk 141)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar