Neal Asher – The Technician (2011)

Raamatut on raske kokku võtta ja alljärgnev sarnaneb pigem sonimisena mingi ... ainetel. C'est la vie.

Kunagi oli mitmeid kõrgelt arenenud võõrtsivilisatsioone, mis siis rohkem või vähem miljoneid aastaid tagasi lõpetasid eksisteerimise – arvatavalt seepärast, et üks neist tsivilisatsioonidest lõi nö viirusrelva, mis viis kokkupuutel teise tsivilisatsiooniga selle enesehävituseni. Selle paha-paha tehnoloogia loodi Jaini nimelise tsivilisatsiooni kodusõja käigus – Jaini enam pole, aga kuskil on ikka alles jääke sellest imerelvast ja muuhulgas Polity juht-intelligentsid on seepärast ikka väga-väga närvis.

Atheteri tsivilisatsioon tegi kaks miljonit aastat tagasi Jaini viirusega kokkupuute kartuses otsuse end ise hävitada, lastes taandada ellujäänud isendid end gabbleducki nimelisteks loomadeks, kes siis olelevad Masada planeedil. Kui inimesed viimaks seda planeeti asustama hakkasid, avastavad nad gabbleduckid ja nende mõistatuse – nende ajud on mitmeid kordi suuremad kui sellistel elajatel olla võiks, aga pole mingit märkigi, et nad seda enda suurt aju kuidagi kasutaks ja pigem on nad irratsionaalselt segased (tõsi küll, vahel need gabbleduckid justkui verbaliseeriks midagi ajuvaba – aga miks, selgub raamatu lõpus). Ent kuna Masada loomastik on niiehknaa veider, siis mis seal ikka.

Atheterid kandsid hoolt, et nende tsivilisatsioon takkajärgi mõistuslikule tasemele tõusta ei saaks (sest eks oli neidki, kes ei nõustunud enesehävitusega) – selleks elavad planeedi maapinnas miskid elukad, kes jahvatavad sealse maa sisemust läbi (mis on ühtlasi kaitsevõte selle vastu, et Jaini võimalikud jäänused Masadal saaks hävitatud) ja planeedi pinnal uitavad biomechidest sõjadroonid, mis hävitavad/õgivad surnuid gabbleducke. Masada võimsaim olend on endine Atheteri sõjadroon nimega Technician, mis tegeleb pagan teab millega – igatahes on ta seda teinud võibolla juba kaks miljonit aastat. Ja välimus on tal õige inetu.

Kuid-kuid-kuid, see pole veel kõik, ühtlasi on kuskil tähtede vahel peidus peamine relv, mis kannab hoolt selle eest, et atheteridest midagi mõistuslikku ei areneks (relv kui selline olevat Marsi suurune kobakas). See kaitsesüsteem on viimase miljoni aasta jooksul pidanud kaks korda sekkuma – kui Technician püüdis taasluua endale atheterist peremeest (paugu tagajärjel muutus ta segaseks; kuid see lahenes siis, kui...) ja kui eelmises loos tegeles lindpriist tehisintelligents Penny Royal süllekukkunud Atheteri mälusalvestusega. Penny Royal tehti seepeale sõelapõhjaks (kuid sõjadroon Amistad pani ta hiljem osaliselt kokku) ja see Atheteri “ellu astunud” tehisintelligents maandas end Masadale ja sulgus seal kaitstud eraldatusse.

Oeh. See on eellugu, mis on siin esitatud suurte lünkadega (jäigi arusaamatuks, mida paganat ajas üliolend Dragon – või oligi tal lihtsalt soov Masadal actionit teha?). Ühesõnaga, lugu läheb käima sellest, et Polity võtab Masadal peale seal tekkinud segadust võimu üle. Ja Technician töötleb millegipärast üht meest ja jätab ta ellu – senikuulmatu fakt! Mis see õieti on, mida selle välikirurgilise operatsiooni käigus kontideni nülitud mehesse siirdati? Kas tõesti mingit... Atheteri värki? Mees lapitakse kokku, ent ei julgeta ta aju kallale minna – kes teab, mis võib juhtuda või mis selle käigus hävida võib. Polity tehisintelligentsid otsustavad oodata, kuni mees mentaalselt kargud alla võtab ja saab aru, mida on Technician tema kallal teinud. Möödub kakskümmend aastat ja mees on ühtviisi segane jms. Aga siis... läheb sündmustik pöörisesse ja tulemuseks on see, et kaks miljonit aastat peidus püsinud Atheteri-hävitaja asub kiirkorras Masada poole teele... arvatavalt plaaniga, hmm, olla hävitav.

“'Have you considered telling them the truth?'
'Considered and rejected. They would ridicule the idea that a two-million-year-old machine is on its way here quite likely intent on turning them all into brainless animals – the ease of rule of an informed populace does not apply here. Perhaps in another fifty years they'll be sufficiently educated to listen to us.'” (lk 421-422)

Veelkord, raske on toimuvat lühidalt, või mis veel hullem, selgelt kokku võtta. Asher vaatleb toimuvat läbi inimeste, inimmodifikatsioonide, tehisintelligentside ja niisamuti selle Atheteri-hävitaja silme läbi. On vandenõud, mis sirutuvad aastatuhandete ja valgusaastate taha. Technician võiks ehk olla allusioon Simmonsi Veristajale. Või noh, üldse on raske kujutleda, millise välimusega kõiksugu olendeid või ka inimsoo järeltulijaid on siin kirjeldatud (noh, koledaid?).

Asheri maailm on kuidagi... tehnitsistlik või hingetu. Keskkond pole selleks, et seda status quo hoida, see on dekoratsioon, mitte loomulik keskkond. Meeste ja naiste vaheline kirg piirdub seksiga, mingeid sügavamaid tundeid või soove Asheri tegelastel pole (no see raamat on võrreldes eelmise lugemise inim- või golemiseksiga üldse seksivaba, vaid Grantil ja Sandersi puhul on juttu miskistki kontaktist), inimesed lihtsalt eksisteerivad mingite oma ülesannete või ideaalide täitmise nimel; ollakse malenupud tehisintelligentside või võõrolendite käes (muidugi, siin esmapilgul erandiks Tidy Squad). Tulevik, mis peabki olema teistsugune, kuid samas ka väheke lähedane meie moraalinormidele (sest muidu oleks üldse raske tegelastega sarnastuda). Eks samas ei saa väita, et Asheri maailma inimeste igapäevaelu oleks kindlasti kardinaalselt midagi muud kui meie kogetav argipäev – lihtsalt pole võimalust seda näha, sest loo tegelastel on pidevalt punn põhjas oma ülesannete täitmise või maailma päästmisega.

Ei saa niisamuti tunnistamata jätta, et nii mitmelgi korral tuleb endal sein ette inglise keele mõistmisega ja seepärast ei saanud Asheri loodu mu kujutelmades täisvisualiseeringut. Aga omal moel põnev oli küll.

ulmekirjanduse baas