Raamatut on raske kokku võtta ja
alljärgnev sarnaneb pigem sonimisena mingi ... ainetel. C'est la
vie.
Kunagi oli mitmeid kõrgelt arenenud
võõrtsivilisatsioone, mis siis rohkem või vähem miljoneid aastaid
tagasi lõpetasid eksisteerimise – arvatavalt seepärast, et üks
neist tsivilisatsioonidest lõi nö viirusrelva, mis viis kokkupuutel
teise tsivilisatsiooniga selle enesehävituseni. Selle paha-paha
tehnoloogia loodi Jaini nimelise tsivilisatsiooni kodusõja käigus –
Jaini enam pole, aga kuskil on ikka alles jääke sellest imerelvast
ja muuhulgas Polity juht-intelligentsid on seepärast ikka väga-väga
närvis.
Atheteri tsivilisatsioon tegi kaks
miljonit aastat tagasi Jaini viirusega kokkupuute kartuses otsuse end
ise hävitada, lastes taandada ellujäänud isendid end gabbleducki
nimelisteks loomadeks, kes siis olelevad Masada planeedil. Kui
inimesed viimaks seda planeeti asustama hakkasid, avastavad nad
gabbleduckid ja nende mõistatuse – nende ajud on mitmeid kordi
suuremad kui sellistel elajatel olla võiks, aga pole mingit märkigi,
et nad seda enda suurt aju kuidagi kasutaks ja pigem on nad
irratsionaalselt segased (tõsi küll, vahel need gabbleduckid
justkui verbaliseeriks midagi ajuvaba – aga miks, selgub raamatu
lõpus). Ent kuna Masada loomastik on niiehknaa veider, siis mis seal
ikka.
Atheterid kandsid hoolt, et nende
tsivilisatsioon takkajärgi mõistuslikule tasemele tõusta ei saaks
(sest eks oli neidki, kes ei nõustunud enesehävitusega) – selleks
elavad planeedi maapinnas miskid elukad, kes jahvatavad sealse maa
sisemust läbi (mis on ühtlasi kaitsevõte selle vastu, et Jaini
võimalikud jäänused Masadal saaks hävitatud) ja planeedi pinnal
uitavad biomechidest sõjadroonid, mis hävitavad/õgivad surnuid
gabbleducke. Masada võimsaim olend on endine Atheteri sõjadroon
nimega Technician, mis tegeleb pagan teab millega – igatahes on ta
seda teinud võibolla juba kaks miljonit aastat. Ja välimus on tal
õige inetu.
Kuid-kuid-kuid, see pole veel kõik,
ühtlasi on kuskil tähtede vahel peidus peamine relv, mis kannab
hoolt selle eest, et atheteridest midagi mõistuslikku ei areneks
(relv kui selline olevat Marsi suurune kobakas). See kaitsesüsteem
on viimase miljoni aasta jooksul pidanud kaks korda sekkuma – kui
Technician püüdis taasluua endale atheterist peremeest (paugu
tagajärjel muutus ta segaseks; kuid see lahenes siis, kui...) ja kui
eelmises loos tegeles lindpriist tehisintelligents Penny Royal
süllekukkunud Atheteri mälusalvestusega. Penny Royal tehti seepeale
sõelapõhjaks (kuid sõjadroon Amistad pani ta hiljem osaliselt
kokku) ja see Atheteri “ellu astunud” tehisintelligents maandas
end Masadale ja sulgus seal kaitstud eraldatusse.
Oeh. See on eellugu, mis on siin
esitatud suurte lünkadega (jäigi arusaamatuks, mida paganat ajas
üliolend Dragon – või oligi tal lihtsalt soov Masadal actionit
teha?). Ühesõnaga, lugu läheb käima sellest, et Polity võtab
Masadal peale seal tekkinud segadust võimu üle. Ja Technician
töötleb millegipärast üht meest ja jätab ta ellu –
senikuulmatu fakt! Mis see õieti on, mida selle välikirurgilise
operatsiooni käigus kontideni nülitud mehesse siirdati? Kas tõesti
mingit... Atheteri värki? Mees lapitakse kokku, ent ei julgeta ta
aju kallale minna – kes teab, mis võib juhtuda või mis selle
käigus hävida võib. Polity tehisintelligentsid otsustavad oodata,
kuni mees mentaalselt kargud alla võtab ja saab aru, mida on
Technician tema kallal teinud. Möödub kakskümmend aastat ja mees
on ühtviisi segane jms. Aga siis... läheb sündmustik pöörisesse
ja tulemuseks on see, et kaks miljonit aastat peidus püsinud
Atheteri-hävitaja asub kiirkorras Masada poole teele... arvatavalt
plaaniga, hmm, olla hävitav.
“'Have you considered telling them the truth?'
'Considered and rejected. They would ridicule the idea that a two-million-year-old machine is on its way here quite likely intent on turning them all into brainless animals – the ease of rule of an informed populace does not apply here. Perhaps in another fifty years they'll be sufficiently educated to listen to us.'” (lk 421-422)
Veelkord, raske on toimuvat lühidalt,
või mis veel hullem, selgelt kokku võtta. Asher vaatleb toimuvat
läbi inimeste, inimmodifikatsioonide, tehisintelligentside ja
niisamuti selle Atheteri-hävitaja silme läbi. On vandenõud, mis
sirutuvad aastatuhandete ja valgusaastate taha. Technician võiks ehk
olla allusioon Simmonsi Veristajale. Või noh, üldse on raske
kujutleda, millise välimusega kõiksugu olendeid või ka inimsoo
järeltulijaid on siin kirjeldatud (noh, koledaid?).
Asheri maailm on kuidagi...
tehnitsistlik või hingetu. Keskkond pole selleks, et seda status quo
hoida, see on dekoratsioon, mitte loomulik keskkond. Meeste ja naiste
vaheline kirg piirdub seksiga, mingeid sügavamaid tundeid või soove
Asheri tegelastel pole (no see raamat on võrreldes eelmise lugemise
inim- või golemiseksiga üldse seksivaba, vaid Grantil ja Sandersi
puhul on juttu miskistki kontaktist), inimesed lihtsalt eksisteerivad
mingite oma ülesannete või ideaalide täitmise nimel; ollakse
malenupud tehisintelligentside või võõrolendite käes (muidugi,
siin esmapilgul erandiks Tidy Squad). Tulevik, mis peabki olema
teistsugune, kuid samas ka väheke lähedane meie moraalinormidele
(sest muidu oleks üldse raske tegelastega sarnastuda). Eks samas ei
saa väita, et Asheri maailma inimeste igapäevaelu oleks kindlasti
kardinaalselt midagi muud kui meie kogetav argipäev – lihtsalt
pole võimalust seda näha, sest loo tegelastel on pidevalt punn
põhjas oma ülesannete täitmise või maailma päästmisega.
Ei saa niisamuti tunnistamata jätta,
et nii mitmelgi korral tuleb endal sein ette inglise keele
mõistmisega ja seepärast ei saanud Asheri loodu mu kujutelmades
täisvisualiseeringut. Aga omal moel põnev oli küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar