Peast segase sisekõne, mis on üsna
ekstaatiliselt nihkes. Henderson teeb erinevaid asju enda või
teistega, sest miks mitte või äkki peakski või teised soovitavad.
Hääled tahavad! Mingil moel on see hämmastav ja raju
lihtsameelsus, või ka tuulelipuna loperdamine. Ja no ikka egoistlik
ka, mina-mina-mina (muidugi, millise inimese siseilm ei ole
egoistlik?). Kuid jah, põhimõtteliselt pole tegemist vaimselt kõige
tasakaalukama inimesega (või noh – kuldses keskeas inimene on
avatud uutele kogemustele! Oskab rutiinist vabaneda! Ta teeb midagi,
seeasemel et muganduda või känguda). (Või äkki on Hendersonil
mõni teine tervisehäda, mida vaid dr House suudaks ravida?)
Bellow kirjutab igati huvitavalt, kuid
samas ka väsitavalt; öökapiraamatuna oli päris tõhus, juba paari
lehekülje järel hakkab öisel peakolul juhe kokku jooksma. Hakka
või uuesti lugema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar