Mia Leelo Kanarbik – Kaks on parem kui üks (2014)

Võib peale lugemise lõpetamist tõdeda, et Loore küllastamatute armurõõmude seiklused saavad veel ühe järje. Sest selget pole veel midagi! (Samas, miks peakski?) Mida teeb deemonlik Annabel ta Roberti ja Mattiasega? Kas puhkeb titaanide heitlus ehk võitlus Loore ja Annabeli vahel, mis teeks viimaks selgemaks, kumb saab need kaks kuuma meest-riistvara endale kasutamiseks? Kes teab! Muidugi võiks autor anda järgmises osas lugejatele ninanipsu ja näidata hoopis seda, kuidas Loore kujuneb isamaaliseks koduperenaiseks (kel kuumad mälestused tormilisest noorusajast jne). Või saata naise vontrierilikesse painajatesse.

“Mu käsi on endiselt ta riista ümber ja ma suunan selle paika. Sätin meid õigeks ja istun ta endale sisse. Ma ei tea, mis sellega on, aga hommikuti tundub ta alati nii palju suurem. Ja ta tundub alati suur, aga hommikuti tundub ta nii suur, et peale tema riista ei mahugi minusse enam midagi. Nagu ma oleks üleni teda täis, nagu oleks tema iha see, mis mind püsti hoiab.” (lk 60)

Kui “Tubli tüdrukut” reklaamiti eesti esimese sadomasoromaanina, siis siin raamatus on ehk vaid poolteist BDSM stseeni; seeasemel on tavaline kuum seks. Mis ühel hetkel jõuab viimaks kolmekani (huvitav, mis võiks olla kolmanda romaani pealkirjaks?). Loore nimelt avastab raamatu algul, et ta ei suuda unustada Roberti rohelisi silmi. Kuigi tegelikult armastab naine Mattiast. Aga Mattias on kurb, et eelmises osas Loore ja Roberti vahel juhtunu tõttu ei saa ta suhelda oma vana sõbra Robertiga. Kuid siis nad kõik leiavad, et nad peavad suhtlema. Ja Loore jõuab kristalse selguseni, et ta tahaks enamat kui Roberti üdilummavalt rohelistesse silmadesse (mis on kui merekivikesed!) vaadata. Üks asi viib teiseni ning kolmekesi jõutakse otsuseni, et Loore ja Robert võivad niisamuti lähedaselt suhelda. Kõik on rahul. Jalust nõrgaks võtvalt rahul.

“Ei ole kerge olla... suhtes... kahe sedamoodi segase mehega nagu Robert ja Mattias. Ime, et ma siiamaani närvivapustust saanud ei ole. Nad ei reageeri peaaegu kunagi millelegi nii, nagu ma eeldan, et nad reageeriks. Lükkavad seal, kus ma arvan, et nad tõmbaks. Tõmbavad seal, kus ma tahan, et nad lükkaks. Nad mõlemad on märksa kaugemale mulle hinge ja pähe roninud, kui mulle tervislik oleks.” (lk 118)

Aga siis! Eestisse naaseb Annabel! Kellega Robert ja Mattias olid eelnevalt pikalt sellises kolmiksuhtes olnud! Ja tõepoolest, hingematvalt lööva välimuse ja vabameelsusega Annabel noolib vägagi aplalt kaht meest endale tagasi. Mis viib selleni, et kas Loore... kas ta saab enam oma kahte vägevat partnerit usaldada? Või on see vaid üks tuuleviiv naise armusuhete antoloogias? Ei tea! Äkki järgmises osas saab teada!

Võiks öelda, et romaan on ehk elust suurem... igatahes meeskarakterid on küll sellised seksikiisud, et kohe... kohe on. Alaväärsustunnet tekitav! Muidugi, samas see meeste võimalik biseksuaalsus... pole just unistus. Raamatu lugejateks ongi ehk pigem naissoost kirjanduse tarbijad, näiteks peategelase riietusdetailid ei ütle mulle suurt midagi (kuigi ega see nüüd tekstis prevaleerinud). Ja noh, kolmiksuhte puhul vist ei kujutaks iharalt vaimusilmas, et voodis oleks lisaks teine polt. Häbi on nii vanamoodne olla.

Kui “Tubli tüdruku” puhul võlus omamaine sadomaso, siis see osa on ehk vähe erootilis-naistekam. Noh, uudsushetk on lahtunud (kaanepiltki pole nii raju) ja annab mõelda, millega autor järgmises osas üllatada võiks – aga eks see ole maitse, rikutuse või huumori küsimus. Eks mingit tulevast mänguruumi võib pakkuda ka see Loore vanemate teema, kuid see läheks vast liialt olmerealismiks.

“Ma ei tea, kui kaua ma seal sedasi istun. Liikumatult, ühe käe sõrmed Roberti haardes, tätoveerimispüstoli surinast ja Roberti täielikult naudingule allunud näost kuhugi kehavälisesse olekusse lennutatud. Kui Rudolf ükskord lõpetab ja toast välja astub ning Robert oma plahvatuslikult suurte pupillidega merekivikesesilmad lõpuks lahti teeb, on mul tunne, et ma ei saa hingata. Et ma ei saa liikuda, et ma ei saa midagi, mis ei tähendaks kohe, siinsamas, jalamaid kõikide riiete seljast kiskumist ja iga oma alasti nahasentimeetri Roberti vastu surumist. Tema sisse sulamist.” (lk 112-113)