14 november, 2014

Jasper Fforde – Eyre'i juhtum (2014)


Ulmeline krimilugu leiab aset 1985. aastal. Ehk ajal, mil Inglismaa ja Tsaari-Venemaa vaheline Krimmi sõda on vahelduva eduga kestnud 131 aastat. Lisaks on Inglismaal pinged iseseisva Walesi Vabariigiga. Millalgi on niisamuti olnud sõda Saksamaaga, ning saksa väed viibisid Britannias. Senini kasutatakse ühe liikumisvahendina dirižaableid. Ja muud sellist – ühesõnaga, aeg liigestest on lahti. Mis veel hullem – ilukirjandus kui selline on masside tõeline lemmik. Kas on midagi olemuslikult tähtsamat kui viimaks teada saada Shakespeare'i teoste autorlus? Ega vist.

Nojah, sellises kergelt napakas maailmas peavad kirjanduspärandi kaitseks tegutsema riiklikud kirjandusdetektiivid, kelle hulgast pärineb käesoleva teose kangelanna Thursday Next. Kes ühel hetkel võtab endale hingeasjaks tabada maailma nurjatuselt kolmas kurjategija – Acheron Hades, Nexti kunagine kirjandusõppejõud. Mees, keda ei võta kuulid, kes võib ümber kehastuda kelleks iganes, kõnnib läbi seinte ja kuuleb, kui ta nime mainitakse lähikonnas. Rääkimata siis ülimalt nurjatust meelelaadist. Peale Hadese ja Nexti dramaatilist konflikti röövib mees Nexti onu Mycrofti, kes on leiutanud seadeldise ja viisi, kuidas saab siirduda kirjandusteosesse (Mycroftil on muidki hämmastavaid leiutisi).

Sellisel kirjandusaustajate ajastul on seesihandne masin muidugi enam kui väärtuslik ning Hades asub sellega muutma röövitud originaalteoste sisu (muudad originaali, muutuvad automaatselt koopiadki) – kui muidugi Inglise valitsus selliste tegude lõpetamiseks tasu ei anna. Ent Hadest ei jälita vaid inglaste Erioperatsioonide Võrgustiku eri organisatsioonid, vaid ka superkorporatsioon Koljat, mis on vaat et vägevamgi kui kodumaa ise. Viimaks lähevad panused eriti kõrgele – Acheron röövib “Jane Eyre'i” käsikirja ja kohkumusega avastavad teose miljonid andunud austajad, et teos muutub (õigemini hävineb) nende endi silme all...

See on nüüd väga lihtsustatud kokkuvõte. Mainimata jäi Nexti katkine süda ja Krimmi sõja taak ja ajas rändamine ja palju muud. Mingil moel on teose eelkäijaks ehk Powersi “Anubise väravad” oma kirjanduslike seiklustega – ainult et siin on metakirjanduse osakaal hulga suurem, tegevuses osalevad näiteks “Jane Eyre'i” tegelasedki (kuna ma pole seda teost lugenud, on abiks autori toodud romaani lühiülevaade). Fforde'i loodud maailm on selgelt mänguline, siia on raske end sisse kujutleda või unustada – muidugi, kindlasti on lugejaid, kes ennastunustavalt sukelduks sellisesse kergelt aurupungilikku fantaasiamaailma (nagu teatab raamatu reklaam, tegemist on siiski bestselleriga). Noh, kindlasti on omamoodi kurbarmsaks lemmikloomaks kloonitud dodo, paistab teine olevat selline nunnu, armas ja mõtlik linnuke.

Kokkuvõttes ei oskagi öelda, et mida teosest arvata – on ja ei ole ka. Võibolla see kirjandusliku ainese ohtralt kasutamine käib vähe või rohkem närvidele. Ja miks see antikangelane Hades niivõrd koomiksipäraselt ülivõimetega tegelinski on. Samas raamatu fantastiline pillerkaar on omal moel lõbustavgi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar