Mihkel Nummert – A. Kirjad (2014)

Seda võiks nimetada kiriromaaniks. On mees ja naine, kel ühine ja probleemidega minevik. Jaan on nüüd mõned aastad vaimuhaiglas olnud ning enamvähem lõpetanud suhtlemise Kadri ja nende ühise lapsega, aga ta saadab siiski naisele lugusid, mida haiglas olles kirjutab, ning naine on siis omapoolsetes kirjades tänulik, et vähemalt sellinegi suhtlus on alles. Kadri ehk loodab, et mees terveneb ja nad jätkavad koos olemist, mehe tekstides leiduv võimalik reageering selliste lootusrikaste sõnade peale pole just paljutõotav.

Jaan kirjutab lugusid, mis katkevad justkui enne lahendust, saladuse avanemist. Esimene lugu on ehk armastuse otsingust või selle illusoorsusest – Kadri reageerib sellele oma vastuses ühe nendevahelise suhteprobleemi kajastamise ja vabandamisega, sellele järgneb Jaani teine lugu Tallinnat tabavast zombihävingust (ei tulegi ette, kas sellist eestikeskset zombihävingut on varem kirjutatud), kus tegelasteks on justkui Jaan ja Kadri ja nende poeg. Naine on siin tekstis (arvatavalt tahtmatult?) zombistunud ja mehe ülesandeks on poja päästmine (muidugi jääb selgusetuks, mis pärast päästmist edasi saab); tekst ise on päris vägivaldne või suisa gore. Kadri reageering sellele loole on üsna valuline, Jaan “vastab” omakorda kolmanda looga ehk müstilisevõitu (ja võrdlemisi raskeltloetava) muinasjutu või fantasyga olemasolu mõtte otsimisest (ühtlasi on see vastus naise teises kirjas esitatud india eluguru mõtete refereeringule?). Kolmandas kirjas ütleb Kadri loo kohta vaid viisaka “Väga lahe.”, edasi on juttu mehe vaimsete probleemide võimalikest stsenaariumitest.

Suhtlust ei teki, on vaid illusioon selle võimalikkusest. Mõistmatus jääb. Lugejana ei hakkaks kumbagi osapoolt õigustama (üks võimalus oleks öelda, et näe, embkumb ei mõista teise sügavust või olemise raskust), eks autorgi pigem kirjeldab seda universaalset ja ehk ahastamapanevat üksildust, kus inimesed võivad kulgeda, kui nad elu järele sügavamalt katsuvad. Muidugi pole mul aimu, mida autor tegelikult võis öelda või kuidas tõlgendada romaani pealkirja (või mis täpsemalt on see “A”, Kadri ütleb ühes kirjas, et a-nimelised naiskujud pole just õnnestunud).

Nummert kuulub selle raamatudebüüdiga ehk nende kergelt müstiliste keskealiste Tallinna autorite hulka nagu Lauli ja Kaints. Ajavad mingit üsna kompromissitut rida, mis ei pruugi just kõige lugejasõbralikum olla, nende küsimused on ehk mõneti ebamugavad ja motiivid salapärased või hämarad. Aga kes teab. No loe, siis tead.