18 november, 2014

Jasper Fforde – Kadunud heasse raamatusse (2014)

Iseenesest on need Nexti raamatud kuidagi... naiselik ulme. Või õigemini naistele suunatud ulme? Ja kui nüüd selles osas avastab Thursday Next end rasedana... siis jah. Ent naisel tekib võrdlemisi piinav küsimus, et kes on lapse isa – kas värske abikaasa (kes ent kustutatakse Koljati korporatsiooni poolt eksistentsist, sundimaks Nexti tegema asju, mida ta ei taha teha) või siis keegi iseenesest tundmatu mees, kui Next avastab end peale abikaasa kustutamist pisut muutunud reaalsusest? (Samas teised sellist kustutamist kogenud inimesed mõistavad Nexti muret, see kogemus pole selles maailmas väga erakordne.) Kes teab.

Võrreldes esimese osaga on kirjandusajaloolise materjali osakaal kõvasti tõusnud – Next on nüüd üks neist, kes raamatute sees lippab ja aitab ebakohtasid siluda. Kui esimeses raamatus sai selgemaks Shakespeare'i autorlus, siis seekord saab konflikti lahenduse käigus teada, kuidas kolm miljardit aastat tagasi tekkis Maal elu. Traagiline & dramaatiline.

Nextil seekord kõvasti jagelemist Koljati jätistega (aga on veel üks vaenlane, kes ta pead jahib), kes nõuavad eelmises osas Poe luuletusse vangistatud Koljati sitapea vabastamist – vastutasuks taastaksid nad naise abikaasa. Aga kõik ei lähe nii, nagu lubatud. Et peategelane on tubli ja tore, tekivad talle mitmed liitlased jne, kes aitavad tekkinud segapudrus orienteeruda ja ellu jääda.

Fforde'i maailm on selline, mille toimimiseks ei ole just vaja loogikat usaldada. Uskumatud asjad toimuvad, sest autor laseb neil vajadusel tegelastega juhtuda (raamatu lõpus on viide paralleelmaailmale, mis on väga sarnane meile tuttava maailmaga). Reisitakse läbi maasüdame, ajaränd on võimalik, niisamuti võimalik sukelduda fiktsionaalsesse maailma – või ka fiktiivsed tegelased võivad teatud tingimustel nö pärismaailmas askeldada. Jne. See on nii, sest see on nii.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar