Iseenesest on need Nexti raamatud
kuidagi... naiselik ulme. Või õigemini naistele suunatud ulme? Ja
kui nüüd selles osas avastab Thursday Next end rasedana... siis
jah. Ent naisel tekib võrdlemisi piinav küsimus, et kes on lapse
isa – kas värske abikaasa (kes ent kustutatakse Koljati
korporatsiooni poolt eksistentsist, sundimaks Nexti tegema asju, mida
ta ei taha teha) või siis keegi iseenesest tundmatu mees, kui Next
avastab end peale abikaasa kustutamist pisut muutunud reaalsusest?
(Samas teised sellist kustutamist kogenud inimesed mõistavad Nexti
muret, see kogemus pole selles maailmas väga erakordne.) Kes teab.
Võrreldes esimese osaga on
kirjandusajaloolise materjali osakaal kõvasti tõusnud – Next on
nüüd üks neist, kes raamatute sees lippab ja aitab ebakohtasid
siluda. Kui esimeses raamatus sai selgemaks Shakespeare'i autorlus,
siis seekord saab konflikti lahenduse käigus teada, kuidas kolm
miljardit aastat tagasi tekkis Maal elu. Traagiline &
dramaatiline.
Nextil seekord kõvasti jagelemist
Koljati jätistega (aga on veel üks vaenlane, kes ta pead jahib),
kes nõuavad eelmises osas Poe luuletusse vangistatud Koljati sitapea
vabastamist – vastutasuks taastaksid nad naise abikaasa. Aga kõik
ei lähe nii, nagu lubatud. Et peategelane on tubli ja tore, tekivad
talle mitmed liitlased jne, kes aitavad tekkinud segapudrus
orienteeruda ja ellu jääda.
Fforde'i maailm on selline, mille
toimimiseks ei ole just vaja loogikat usaldada. Uskumatud asjad
toimuvad, sest autor laseb neil vajadusel tegelastega juhtuda
(raamatu lõpus on viide paralleelmaailmale, mis on väga sarnane
meile tuttava maailmaga). Reisitakse läbi maasüdame, ajaränd on
võimalik, niisamuti võimalik sukelduda fiktsionaalsesse maailma –
või ka fiktiivsed tegelased võivad teatud tingimustel nö
pärismaailmas askeldada. Jne. See on nii, sest see on nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar