Haruki Murakami – 1Q84. III osa (2014)

Murakami idamaine painaja jõuab lõpuni ning vastuse leiab õieti vaid üks küsimus, kõik teised suuremad või väiksemad müsteeriumid jäävad lahenduseta (aga eks tõlgendamine sõltu lugejast, on võimalik näha positiivsemat lõppu). Aomame ja Tengo leiavad viimaks tõeliselt teineteist, kuid nende ümber jääb podisema irreaalsuse supp, lõpuks jääb seebki selgusetuks, et millisesse maailma nad sattusid. Murakami keerab lugejal kraanid kinni, pakub noorpaarile muidu üsna suhkruse finaali, aga lugejale jääb kõhedus hinge – mis seal tegelikult edasi juhtuma peaks, kelle suust nüüd väljuvad Väikesed Inimesed ja hakkavad õhunukke edasi kuduma? Kas Aomamel on võimalik nende käest pääseda? Kes või mis kägistas Aomame ja Tengo lähedasi? Kes oli Fukada ja miks lastakse tal eksisteerida? Tengo isa hingerännakud?

Murakami tegelased on sellised vanainimeselikud kujud, neid ei taba raev või arutu sõnamulin. Nad räägivad, arutlevad, nad on emotsionaalselt üsna tasakaalukad, jäävad viksideks isegi pingelistes olukordades. Eks see mõjub vahel üsna monotoonselt, või samas tuleks pidada (kohustuslikult) idamaiseks värgiks. Õõvastust tekitab see, et sedavõrd korrastatud maailmas liigutavad hoobasid niivõrd irreaalsed jõud. Aga noh, vähemalt on seal mõnel tegelasel see armastus, mis aitab kaoses sihti hoida.

“Kas mul tulebki nüüd kogu ülejäänud elu taoliste teisejärguliste erektsioonidega leppida või siis hoopis ilma erektsioonita läbi ajada? Küsis Tengo iseendalt. See oleks ilmselt väga üksildane elu, justnagu pikale veninud videvik. Kui sellele aga teise pilguga vaadata, siis võib-olla oli see paratamatu. Vähemasti oli tal õnnestunud üks kord elus täiuslikku erektsiooni ja seemnepurset kogeda. Võib-olla peaks ta sellest mõtlema nagu “Tuulest viidud” autorgi: piisab sellest, kui ka olla kas või ükski kord elus midagi suurt saavutanud.” (lk 181-182)

“Tema silmad valvasid väsimatult parki, eriti selles asuvat liumäge, tema pea oli aga täiesti tühi. Ei, tema teadvus tõenäoliselt siiski mõtles midagi. See mõtteprotsess toimus aga suuremas osas sügaval vee all. Seda, mida tema teadvus seal vee all tegi, Aomame ei teadnud. Aeg-ajalt kerkis see aga pinnale, justnagu merikilpkonn või delfiin, kes on tulnud õhku hingama. Neil hetkil sai Aomame aimu, milliste mõtetega tema teadvus vahepeal tegelenud oli. Seejärel ahmis see oma kopsud värsket hapnikku uuesti täis ja sukeldus tagasi sügavale vee alla. Pärast seda ei mõelnud Aomame enam midagi. Temast sai pehmesse kookonisse mähkunud valvemonitor, mis kiretu pilguga liumäge valvas.” (lk 297)

loterii
nõudmiseni