Üpris lennukas lugu ajakirjanduse
tekkest Ankh Morporkis – nimelt toovad päkapikud linna trükipressi
(et selle abil tinast kulda teha), ning juhuslikult avastab üks
aadlivõsu, et selle abil saab kiiresti uudiskirju ehk uudiseid
trükkida. Samal ajal viivad kohalikud kõrgkihi esindajad taas ellu
järjekordset projekti Vetinari kõrvaldamiseks – seekord
palgatakse tööks kriminaalid väljastpoolt linna ning patriits
lavastatakse süüdi mõrvakatses.
Värske ajakirjandus jõuab kiiresti
järeldusele, et uuriva ajakirjanduse asemel huvituvad lugejad pigem
kollasest sodist. Mistõttu tekib mõningane eetiline probleem, sest
taas vahi alla sattunud Vetinari saatus ei huvita üleüldse
lugejaid, küll aga on tore teada, et haldjad röövisid mingi
suvalise mehe ja muud sellist jura. Kuna see on ometigi kirjas, siis
see peab tõde olema.
Tegu pole Vahtkonna raamatuga, ent nii
Vimesil kui Vetinaril on mitmeidki tõsiseid või lõbusaid
kokkupuuteid uuriva ajakirjandusega (vilksatab teisigi vahtkondlasi).
Siin raamatus on vist esmakordselt tegelasena sisse toodud
prügikuningas Harry, kelle tähelend on hilisemas aururaamatus. Ega
Pratchett karakteriloomes erilist dostojevskit ei pane, ikka on
veidrustest pungil kurikaelad ning loo keskmes teineteist leidvad
noormees ja neiu, kes peale mitmeid omavahelisi probleeme jõuavad
selle äratundmiseni. Ahjaa, on ka Gaspode, kes millegipärast
vahtkondlaste peale eriti kuri – ehk seepärast, et Uberwaldi
seikluses ta langenu pähe maha jäeti?
“Nüüd nägi William teda hoopis lihtsamas valguses, peamiselt sellepärast, et tüdruk tuli otse tema poole, ja mõistis eemalolevalt, nagu ikka inimesed, kes usuvad, et nad kohe surma saavad, et tüdruk on üsna ilus, kui vaadata mõne sajandi taguse pilguga. Arusaam ilust muutub aastatega ning kakssada aastat tagasi oleks suur kunstnik Caravati oma pintsli pooleks hammustanud, kui oleks Sacharissa silmi näinud; kolmsada aastat tagasi oleks skulptor Mauvaise heitnud tema lõuale üheainsa pilgu ja peitli endale jala peale pillanud; tuhat aastat tagasi oleksid kõik Epheebe luuletajad olnud ühel meelel, et ainuüksi tema ninast piisaks, et saata teele vähemalt nelikümmend laeva. Lisaks olid tal korralikud keskaegsed kõrvad.” (lk 63)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar