Kas raamatus mitmel korral mainitud
laptuu mängimine (nt lk 206-207) võib tegelikult olla hoopis
pesapall, või õigemini naiste puhul softball ehk pehmepall? Mitte
et jaapanlased ei võiks professionaalselt laptuud mängida, küll
aga on Jaapanis pesapall tohutult populaarne.
Kuigi Murakami tegelaste maailm on
kergelt kiiksuga (aga eks samas avane midagi sellist paljude
väikekodanlike kaitsesüsteemide tagant), on see tegelikult päris
kurb elu ja teeb ennastki melanhoolseks. Inimesed, kes lihtsalt on,
nad saavad aru oma sotsiaalsest tühisusest ja üksindusest. Elus
püsimine, toimimine, sisimad unistused ja nende saavutamatus (side
kahe inimese vahel, kes kakskümmend aastat tagasi kümme sekundit
teineteise käest kinni hoidsid; ning sellest siis igikestev armastus
või nii?).
Nojah, selleks aga, et kaks armastajat
saaks ühenduda, peab aga 1984. aasta muutuma 1Q84. aastaks. Ehk
siis... asi läheb ulmevalda, kuna selle muutuse taga on siia maailma
tunneli leidnud Väikesed Inimesed, kuskilt mütoloogilisest
eelajast... kes siis hakkavad... midagi tegema (muuhulgas õhunukke,
mis sisaldavad inimeste koopiaid). Kuid asjad ei käi vaid nende
10-50 cm pikkuste olendite tahtmiste järgi, tasakaal peab olema.
“Nagu ma sulle juba ennist mainisin, on meie maailma jaoks kõige olulisem see, et hea ja kuri püsiksid omavahel tasakaalus. Need nii-öelda Väikesed Inimesed või siis see mingisugune tahteavaldus, mida nad esindavad, omavad kahtlemata väga palju jõudu. Mida rohkem nad aga seda jõudu kasutavad, seda suuremaks paisub automaatselt ka see jõud, mis neile vastu töötab. Niiviisi õnnestub maailmal enam-vähem tasakaalus püsida. Seesama põhimõte kehtib kõikide maailmade puhul. Ning ka see 1Q84. aasta maailm, kus me viibime, pole selles osas mingi erand. Niipea, kui Väikesed Inimesed hakkasid oma tohutut jõudu rakendama, hakkas üks teine jõud neile vastu töötama. See vastuseisu moment oligi arvatavasti see, mis sind sellesse 1Q84. aastasse tõmbas.” (lk 584)
Tasakaaluks niisiis Tengo ja Aomame,
kes kumbki omal moel 1Q84 maailmas Väikeste Inimeste vastu
tegutsevad, algul teadmatult, seejärel hakkavad katted nende eest
vähehaaval paotuma. Sellele situatsioonile reageerivad omakorda
Väikesed Inimesed, kes siis kipuvad tulevaste keskealiste elu segi
pöörama. Ühesõnaga, tegelasi tabab tunne, mis võib peale tulla
igal enesest hea arvamusega inimesel – sa ei saa enam kindlalt aru,
millise reaalsusega sul võib tegemist olla, mis on see, kus sa
tegelikult oled.
“Aeg-ajalt ei saanud Aomame enam aru, kus ta viibib. Kas see on ikka päris reaalsus, küsis ta eneselt. Ent isegi kui see polnud reaalsus, siis tal polnud õrna aimugi, kust ta seda reaalsust otsima peaks. Seega polnud tal valikut, tuli suhtuda praegusesse olukorda kui ainuvõimalikku reaalsusesse ning kogu oma jõud mängu panna, et sellest kuidagi üle olla. Ma ei karda surma, kinnitas ta endale veel kord. Ma kardan hoopis seda, et reaalsus võib mu üle trumbata või hoopis maha jätta.” (lk 445)
Või millepärast
peab muidu lihtsal tööpõhimõttel seisev maailm nii veidralt või
ka kahjulikult enese vastu toimida (äkki seepärast, et mitte lõhki
minna?).
“Metroojaama poole kõndides mõtles Aomame selle üle, kui kummaline on ikka maailm. Kui Perenaisel on õigus ja me oleme tõesti vaid kullerid, kelle ülesandeks on kõigest geene edasi kanda, miks siis meie seast nii paljude elutee nii keeruline on? Geenid saaksid ju ka siis edukalt edasi kantud, kui me elaksime lihtsat elu ega vaevaks oma pead üleliigsete mõtetega, vaid pühendaksime kogu oma energia elus püsimisele ja paljunemisele. Kas see, kui inimestel tuleb kõndida mööda katkendlikku ja vahel lausa veidra kujuga eluteed, on geenidele kuidagi kasulik?
Mees, kes naudib alles lapseeas tüdrukute vägistamist; supervormis geist ihukaitsja; usklikud, kes eelistavad vereülekandele surma; kuuendat kuud rase naine, kes tapab end unerohtudega; naine, kes tapab nõelatorkega vägivaldseid mehi; naised, kes vihkavad mehi; mehed, kes vihkavad naisi. Mis kasu küll geenid sellest saavad, et säherdused inimesed olemas on? Kas sellised veidrad episoodid on nende jaoks pelk meelelahutus või on neil mingi kõrgem eesmärk?” (lk 311)
Aomame ja Tengo
vajuvad maailma, mis toimib veidi teisiti, aga mis sellest kõigest
saab, selgub ehk raamatu kolmandas osas. Nagu öeldud, on Murakami
loodud maailm kergelt pervers, rinnad ja munandid saavad mitmes
kategoorias läbi kaalutud. Huvitav oleks muidugi kuulda, kuidas
võtavad naislugejad vastu Aomame kehalisi kogemusi. Tengo unistused
noorest Aomamest või Fukaeriga kogetu... noojah. Mitte et tahaks
miski moralist olla, aga nagu ulmebaasi avakirjutises öeldakse,
natuke piinlik on.
Et siis raamat
üksildastele või muidu introvertidele. Nurga taga võib avaneda
hoopis midagi muud. Kas see sind ka õnnelikumaks teeb... kes teab.
Või jah, mis on elu, jne vms.
sehkendamine (viiteid mujale)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar