Juhtub selline ennekuulmatu lugu, et
romaani peamiseks tegelaseks on hoopis Milesi kloonvend Mark. (Jah,
sarja eelmist raamatut nii ammu lugenud, et ei mäleta midagi.) Ja
Milesiga juhtub siin midagi väga halba; õigemini kogu Vorkosigani
meespere tabavad mitmed, ee, tervislikud probleemid. Rääkimata
vaimsetest värkidest – tuleb välja, et mõlemad vennad on peast
soojad (Mark ja tema isiksuse eri küljed... omal moel on see vägagi
hirmutav). (Oh, kas ema südant tunned sa?)
Bujold on eelkõige seikluste ja
siseilma kirjutaja, rõhk on kõiksugu juhtumitel, valestimõistmistel
ja ebaõnnestumistel. Kuidas vennad jamadesse satuvad, keda kelle
pähe maha tahetakse lüüa, millise naisega on kõige õigem magada.
Autorile pole tähtis, kui usutavalt see maailm koosneks (a la hard
sf?) – peamine, et seal midagi toimuks, et lugeja elaks
emotsionaalselt kaasa. Selles suhtes on üpris keeruline kuju Mark,
kes ühelt poolt tahab head (või ka heastada), aga teiselt poolt on
tal sellised tumedad küljed, et lugedes hakkab vastik. Aga muidugi,
milline minevik ja kogemused on küll muutnud Marki (ja ka Milesi)
selliseks (nojah, näiteks muidu normaalse füüsilise arenguga laps
murtakse samasuguseks sandiks nagu Miles jne).
Raamat muidu vinks-vonks, aga lõpp
jääb vähe nõrgaks – esiteks see viis, kuidas üks vend kogu
Jacksoni probleemile korraga lahenduse leiab (kuigi tõepoolest,
viimane etapp selleni on vägagi... okkaline), ja milline roosamanna
hiljem Vorkosiganite kokkusaamisele järgneb – õnnelikud vanemad
ja pojad, kõik on nii armas ja tore ja edukas. Aga jah, muidu siin
raamatus möllu ja intriigi jagub, erinevad emotsioonid saavad mitmel
rindel üles puhutud.
“Põhimõte oli lihtne, kuigi kirurgiline protseduur, mis oli kõige aluseks, oli saatanlikult keeruline. Kliendi keharakust kasvatati kloon, keda algul hoiti tehisemakas ja kes kasvatati seejärel üles Bharaputra “sõimes”, mis meenutas hämmastavalt hästi varustatud lastekodu – kloonid olid ju väärtuslikud, nende kehaline seisund ja tervis olid ülimalt tähtsad. Seejärel, kui aeg oli käes, rööviti neilt keha. Operatsiooni käigus, mille õnnestumisprotsent oli sajast oluliselt väiksem, siirdati klooni rakudoonori, “eellase” aju tema vanast või vigastatud kehast selle koopiasse, mis oli õitsvas nooruses. Klooni enda aju arvestati meditsiiniliseks jäätmeks.” (lk 14-15)
““Teie tapmine oli minu olemasolu ainus eesmärk. Kaks aastat tagasi olin ma täiesti valmis seda tegema. Ma kannatasin kõik need aastad Galeni ainult sel põhjusel.”
“Ära selle pärast kurvasta,” soovitas krahvinna. “Enamik inimesi elab ilma igasuguse eesmärgita.”” (lk 203)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar