Raamatut inspireeris taaslugema hiljuti nähtud “Postiteenistuse” telefilm, kus oli see ajakirjanik, keda kehastas teadagi kes (mitte ei mäleta, kas filmitegelase nimi oli Sacharissa, vist ikka oli). Kahju, et filmis trolle ei näidatud, nende välimust olnuks põnev näha, ikkagi kuulu järgi ühed kivikamakad, golemeid kujutati seejuures nagu adekvaatselt.
Lugu siis ajakirjanduse tekkest, mis on pealegi vaba ajakirjandus. Ehk siis meelelahutus massidele. Vähemalt ei paku sealne ajakirjandus rahvalikku meelelahutust (“kuuldes sõna kanal2, haarab käsi kabuuri järele” jne). Selle raamatu puhul võiks ennatlikult järeldada, et postiteenistus töötab kuidagiviisi ikka (nt lk 132). Ankh-Morporki elanikud on suuresti minevikus elamas – ikka ärplevad legendidega, mis kunagi juhtus (või ei juhtunud), kõik see kaunis vägivaldsus (sõnades). Pratchetti paharetid ja Pehhovi paharet on üpriski erinevad (kasvõi suuruselt), ühel kui üleskeeratavad mänguasjad ja teisel kui väljasurev liik. Ah, Sacharissa lopsakas ilu... pole ime, et see tekitas hetkeks Ottol verdimevaid tundeid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar