Vahva vanamoodne lugu marslastest.
Marslastest? Jah! Marslased, kes avastati 20. sajandi lõpus, on
vägagi inimsarnased – ainult et Marsi olude tõttu maalastest
pikemad ja väga tumeda nahaga. Sarnasus on viinud mõned Maa
teadlased mõttele, et äkki... äkki..
“However, several of my colleagues and I believe that the similarities between homo sapiens and homo aresian cannot be attributed to evolution alone. We think there may be a genetic link between the two races, that life on Earth... human life in particular... may have originated on Mars.” (lk 231)
Et marslased on
inimestega sarnased, siis on ka sealsed elamistingimused maalastele
enamvähem talutavad, pole vaja skafandrites ringi kooberdada ega
midagi. Maalased on Marsile asustanud mitu linna, mis toimivad
muuhulgas omamoodi eksootilise Las Vegasena (ega Mars pole ainus
planeet, millel inimkond nüüd tegutseb – kuidagi tuleb maalastele
Marsi “müüa”).
Marslastega (keda
kohapeal kutsutakse poliitilise korrektsuse huvides aborigeenideks)
ainult see probleem, et nad ei taha maalastega mitte mingit tegemist
teha. Nad ei taha, et maalased neist midagi teaks ja on nende eest
Marsi kaugetesse kõrbetesse elama asunud, muutudes nomaadideks.
Üleüldse on aborigeenid nö primitiivrahva tasemel, kes relvastatud
odade jms ning ratsutavad kuuejalgsete piisonilaadsete olendite
seljas. Ja kui neid vähegi provotseerida, siis nad reageerivad
vägagi vägivaldselt.
Lugu siis sellest,
kuidas Maalt tuleb teadlane, et saada aborigeenidelt verd – et
näha, kas nad võiksid olla inimkonna eellased. Kohapeal selgub, et
uuskohalikel puudub pea igasugune kontakt (ja huvi) vanade asukatega.
Lugu jutustab giid, kes professori aborigeenide külla toimetab, kus
neid viimaks võtavad vastu üpris sõjakad elanikud... Aga rohkem ei
räägi.
Toredalt
meelelahutuslik vanamoeline lugu (algselt ilmunud antoloogias “Old Mars”), mille pea ainus mitteretro osa on DNAga jantimine. Ulme
nagu muiste, kardetavalt on tekst selle antoloogia üheks meeldivaks
elamuseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar