Terry Pratchett – Nähtamatud akadeemikud (2010)

Seekord saab siis pilgu heita Vetinari eraelule – nimelt saabub talle külla Uberwaldi leedi Margolotta, ja oh seda kudrutamist ja teravmeelitsemist, mis säriseb inimese ja vampiiri vahel. Mida raamat edasi, seda inimlikumaks Vetinari teiseneb, hakkab teine lausa veiderdavaks vanameheks muutuma (kuigi “Öövahtkonna” järgi peaks ta Vimesiga pea eakaaslane olema).

Raamat ise ongi romantilisest hoost kantud ehk siis kuidas kaunis kokatüdruk ja tubli kokatüdruk endale peiud leiavad. Tõsi küll, üks peig on kokkupandud inimkeha osadest... ja kelle minevikutaak on vägagi pelutav. Palju veiderdamist on Nähtamatu Ülikooliga, ja niisamuti sellisest nähtusest nagu jalgpall, mida Vetinari heakskiidul vormitakse tänavamadinast reeglistatud spordiks.

“Viimasel ajal läks päkapikkude poodidel hästi, peamiselt seepärast, et päkapikud mõistsid kauplemise esimest reeglit, milleks on: Minul on kaupa ja kliendil on raha. Raha peaks olema minu käes ja kahjuks tähendab see seda, et minu kaup saab kliendile. Seepärast ei ütle ma: “See seal akna peal on viimane ja me ei saa seda teile müüa, sest muidu ei tea keegi, et me selliseid müüme” ega “Kolmapäeval tuleb neid tõenäoliselt juurde” ega “Me ei saa selliseid riiulitel hoida” ega “Mul on kõrini korrutamisest, et nende järele pole nõudlust”. Päkapikud mõtlesid: ma müün oma kaupa igal võimalikul viisil, välja arvatud füüsiline vägivald, sest kui ma oma kaupa ei müü, olen ma täiesti mõttetu.” (lk 174)

ulmekirjanduse baas