Teos on elavam kui autori viimased
romanid ja sellist kataklüsmi põhjustatud laastamistööd polegi
vist varem eesti romaanides kohanud. Igal juhul, teose viimane
kolmandik on adrenaliinilaksust laetud ja maailmakord vangub mis
hullu. Kuid see on seemneks järgnevale.
Aga lugu algab vähe teistmoodi (sest
lugu peab ometigi kuhugi arenema). Kunagi eksisteeris Urri nimeline
planeet, mis mandus heaolu nõuetesse. Et sellele mandumisele mingit
rohtu leida, saadeti urfüütide poolt (salaja) teele ekspeditsioon,
mis pidi tähtedevahelisest ruumist otsima (madalama) intelligentsiga
olendeid, kellest võiks arendada... mandunud urfüütide päästjaid.
Ekspeditsiooni teostasid urfüüte hooldavad biomehhid, mis siis ühe
võimaliku kasvulavana avastasid Maa (jääb selgusetuks, kas midagi
veel avastati, igatahes siia maandus üks uurimisjaam), kus oli
mitmesuguses arenguastmes ühiskondi – põhjaaladel kiviaeg ja
soojemal pool orjanduslikud ühiskonnad.
Põhjast korjasid need biomehhid
kingituste eest (mis saab hõimul vastu olla, kui vastu talve tuuakse
koduhoovi värskelt tapetud mammut?) kiviaegsete lapsi, et neist...
oma plaanide täideviijaid kasvatada. Täisealiseks saades viidi nad
Baasist orjanduslike ühiskondade juurde, kus neid esitati kui nö
taevaste jumalate asemikena (sest põhjamaalased blondiinid, erinedes
nii tumedamatest lõunalastest). Nii asuti tööle näiteks Eufrati,
Niiluse või Induse aladel.
Romaani peategelaseks on üks põhjast
võetud noormees, kelle nimeks pandi biomehhide poolt Osir, ning
kelle mõtete ja tegemiste läbi saab siis näha, kuidas need
biomehhide kasvatatud nö üliinimesed püüavad luua paremat
ühiskonda (hoiatuseks on neile Baasis näidatud kuuejäsemeliste
urfüütide narrusi). Ainult et... et neid kohalikke ülikuid
tegutsema saada nii nagu vaja, tuleb end kohalikesse intriigidesse
segada. Ja nagu jumalate esindajatele ehmatusega selgub, tuleb oma
ühise hea eesmärgi nimel vägagi alatuid asju teha. Lisaks on
kasvandikel endil painavad mõtted – mida nad õieti teostavad,
kelle ideaale nad täide viivad? Kas selline ühiskondadesse
sekkumine on kõige arukam tegu? Selleks ajaks on biomehhid oma töö
lõpetanud, edasi peavad väljaõpetatud noored ise tegutsema, et
järgneva tuhande aastaga viia Maa niikaugele, et siinsed ühiskonnad
oleks tehnoloogiliselt võimelised Urri planeedile minekuks (aga mis
ja kes neid sealgi ootab?).
“Jälle oli tal tunne nagu härja sarvel istuval kärbsel, kes kujutab ette, et suudab härga juhtida. Baaslaste üelsanne oli võimatu missioon. Ainus, mida nad võisid kohalikele lõppkokkuvõttes õpetada, oli oskus üksteist paremini tappa. Aga seda paistsid nad juba nüüdki päris hästi oskavat. Mis veel siis saab, kui viia need algtsivilisatsiooni läbi lootusetuteks individualistideks rikutud metslased kõigest tuhande aastaga kõrgtsivilisatsiooni tehnoloogiani, nagu urfüüdid ja nende programmeeritud biomehhid unistasid? Nad tapaksid ilmselt kogu planeedi lagedaks, lõpuks tapaksid nad ka üksteist. Kohe, kui vaid jõud peale hakkab. Osiri haalas meeletu lootusetusetunne.” (lk 213)
Ent... siis selgub, et missioon
maalaste täiustamiseks algas tegelikult väga ebasobival ajal –
nimelt on Maal endal toimumas suured muudatused, põhjapoolusel on
üüratu jääkilp lagunemas, mis peaks kaasa tooma vägagi hullud
muutused. Aga mis ja kuidas, ei hakka enam paljastama.
“Kosmos küll! Niipea kui planeet ennast vähegi liigutas, polnud neil – tühistel inimputukatel – enam midagi vastu panna, ükskõik millised tehnoloogilised võimalused nende käsutuses ka seisid. Tõeline jumal, Maa ise, oli määratult võimsam. Ta ei olnud pahatahtlik. Ta oli lihtsalt inimlikult arusaadava mõistuseta ja ükskõikne, ta käitus nii, nagu temas endas tekkinud tingimused teda käituma panid.” (lk 319-320)
Nagu öeldud, tegu on Tarlapi ühe
hoogsaima tekstiga, mis algab küll üsna tarlaplikult – kõik see
ühiskonna ja inimsoo toimimise uurimine ning muidugi üsna
pessimistlikud järeldused selle kohta (võib vist öelda, et
Tarlapil endal puudub positiivne programm, kuidas asi võiks paremini
toimuda jne). Eks autor kirjutab talle omaselt ideeromaani,
karakterid kui sellised jäävad verevaeseks – rõhk on ideedel ja
neid illustreerivatel tegudel (autor on lõppsõnas viidanud
alternatiivajaloolaste mitmele mõttele, mis Tarlapi arvates võiks
inimkonna ajalugu... terviklikumalt kirjeldada). Kuid nagu mainitud,
teose viimane kolmandik läheb päris pööraseks ning Atlantis, Noa
uputus ja Egiptuse jumalad saavad liha luudele (hea küll, Atlantis
vast mitte; ja hea küll, ega hävinguküllane finaal pole autori teostele niisamuti võõras).
Et siis jah, kolmsada lehekülge üsna
eripalgelist ajaloofantaasiat. Tarlap jaksab. Autori paatos on
selline nagu see on, ent tuleb ausalt tunnistada, et teosel on
löövust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar