26 aprill, 2013

Tiit Tarlap – Aegade julm laul (2013)

Tarlap on vist selline autor, kes oma kirjutamisele väga kaasa elab, tekst on küllaldaselt (või ka barokselt) emotsionaalne, kõik need kaldkirjad ja küsimused ja hingevalangud (nt esimene kaldkirjavaba lehekülg saabub alles – või juba – 70. leheküljel; paari sellist “puhast” lehte märkasin veel), need on kui hinges õilmitsevate painete paberile / ekraanile voolamised. Autori viimased romaanid sobiksid natuke jelizarovlikus mõttes mõne sekti või liikumise lugemisvaraks, Tarlap on kui eesti kirjanduse Che Guevara oma tõeotsingu ja paranoiaga mitmele maitsele, seegi raamat läheks rahulolematutele rusikana silmaauku! Aga kes teab, kas selline kultuslikkus on ilukirjanduse puhul reaalselt enam võimalik.

“Kuid seda teada oli kõledalt õõvastav. Kõik kõigi vastu, leidis Ivor end taas mõtlemas. Inimkond oli muutunud kiskjapesaks.
Või polnud see iial teisiti olnudki, kõik toimus ainult välise kombekuse varjus – naeratades, ent samasuguse külma julmusega? Kõik olid sellega üksnes niivõrd harjunud, et jahmatasid, kui see kord kaane alt avalikuks plahvatas. Ja kisendasid nüüd vana, varjatud, kuigi niisama halastamatu julmuse järele. Tõsi ta oli, et nüüd seisis jäme ots pigem nende käes, kes eelneva, korrastatud ühiskonna varjatud julmuse ajastul pigem ohvriteks jäid. Nüüd oli saabunud nende tund ja see oli nende raev, mis kaost toitis. Kuigi nad pidid tulemusest juba ka ise surmani kohkunud olema. Kuid tagasiteed enam polnud. Oli mindud liiga kaugele, et see veel alles oleks jäänud.” (lk 37-38)

Lugu on siis 21. sajandi lõpust, kus kapitalistlik / demokraatlik ühiskonnakord on mädapaisena lõhkenud – ühed enam ei saa ja teised ei oska. Üle maailma veereb kaos ja üüratu märatsemine, ja erinevalt möödunud mässudest seekord need ei vaikigi. Jäänud on mõned üksikud kindlustatud linnasaared, kus siis elu jätkub vanamoodi – niikaua kuni kindlustatus püsib ja kuskilt õhutranspordiga moona tuuakse. Peategelane – kahtlemata kangelane – Ivor on ühes (või kui palju neid olla võibki?) Tsitadellis ja töötab katsealusena teaduskeskuses, mida kutsutakse Uuringuteks. Nimelt on avastatud viis inimeste mäluliini uurida, liikuda nii mööda esivanemaid ajas tagasi, kogeda nende elude eredaimad hetki. Ent selleks on vaja tõeliselt erilisi inimesi, kes on selleks mälurännuks sobivad, ja Uuringutes on neid vaid neli tükki. Samal ajal põleb Tsitadelli ümbritsev rüüstatud linn ning relvastatud banded on kaitsetud elanikud maha löönud või orjastanud. Ning Tsitadelli olukord muutub üha hapumaks – varustatus väheneb päev-päevalt, ent elanikele ei räägita sellest, mis väljaspool tegelikult toimub; räägitakse vaid massirahutustest ja selle järel puhkenud epideemiatest, mille tagajärjel on Tsitadell karantiinitsooniks kuulutatud.

“Oli sellegipoolest absurdne, et niisugune mahavaikimine toimis. Vähemalt suurärimehed ja üleüldse kõik kelle töö otse nõudis maailmas toimuvaga kontaktis olemist – ning neid oli palju kõikidel elualadel – , pidid teadma, mis toimumas on. Ja midagi sellist polekski toimunud – mitte mingil juhul –, kui mitte inimesed ise poleks keeldunud tõele silma vaatama. Ajalugu oli ju ammu lõppenud. Taandunud igavesti kestvaks edulooks. Neid oli selles teadmises hoitud kogu elu ja nad lihtsalt ei olnud võimelised enam omaks võtma, et see ei pruugigi nii olla. Korratused said olla ainult ajutised.” (lk 122)

Ent Ivor on käinud raamatu algul erakordsel päästemissioonil Tsitadellivälises maailmas ja on teravalt teadlik, milline põrgu seal valitseb... ja mõtleva inimesena mõistab, milline on selle põhjus (või – kellele see tegelikult kasulik on). Ning sellest arutleb ta romaani lehekülgedel üsna ohtralt ja painajalikult ning otsib muidu varjatud tähendusi. Ühtlasi hakkab selguma, milleks neid eksperimente ja mälurännakuid tegelikult vaja on ja kuidas sellega tahetakse päästa traditsioonilist hingevaakuvat halba maailmakorda teise, uuema halva maailmakorra eest. Selle praeguse tsivilisatsiooni päästmise hinnaks on inimese veelgi tihedam kontroll kapitalismi ja demokraatia tingimustes... kui Ivor ja ta kaaslased saavad hakkama sellega, mida neilt teoreetiliselt oodatakse. Nagu ikka, paranoiat pritsib mitmest ilmakaarest ja lätakatena. Rääkimata jäi eluliselt tähtis liin – Ivor ja päästemissioonilt toodud uus lembekaaslane, kes võib osutuda... ah ei ütle kelleks. Ivoril on jõhker dilemma.

“Ja mille poolest erines kõigest eelnenust praeguseni “õitsenud” kapitalism? Kah ei olnud ahelaid. Liigu, kuhu tahad. Vali ise paik, kus ebakindlusest ja murest halliks minna. Sest ukse taga seisab alati keegi, kes su töökohta ihkab ja kui sa pole küllalt orjalik ja leplik, siis ta saabki su koha.
Teatud protsent tööpuudust on kapitalismi eksistentsiks niisama vajalik kui piitsad ja ahelad antiikaja orjadele ning mõõga jõul peale pandud sunnismaisus ja koormised keskaja talupojale. Ilma paraja tööpuuduse-protsendita kukuks kapitalism kokku nagu pehkinud küünikatus.” (lk 156)

Tarlap jätkab niisiis oma eelmise romaani kiiluvees ehk esindatud on kaks liini, mis teineteisega põimuvad – ühelt poolt alternatiivajalooline düstoopia ja teiselt poolt vaimsete eksperimentide liin, mis on selline parajalt esoteeriline sci-fi; ehk siis Ivori puhul mäluliini eksperimentidega inimkonna orjandusliku korra uurimine / kogemine (nt kuidas leninite asemel stalinid võimu üle võtavad) – ja see kord on aluseks maailmale, mida me tunneme ja millesse rakkudeni uppunud oleme. Raamatu 21. sajandi inimesed käituvad kui 20. sajandi inimesed, mis vast ongi see, et inimeste põhiolemus on ikka sama jne; või siis autor pole suuremat tähelepanu pööranud igasugu tehnilisele kribukrabule tulevikumaailma loomisel. Huvitaval kombel on toimetaja teksti sisse jätnud üpris mitmeid trükiapse.

“Ivor, kellel jagus määratult rohkem üldistusmaterjali, formeeris oma mõistmise lõpuks ainult kolme lühikesse lausesse. Tsivilisatsioon oli võitnud. INIMENE oli õppinud end tapma. Sest tsivilisatsioon oli orjandus.
Edaspidi võisid inimesed kakelda vaid omavahel – positsiooni pärast nende endi loodud monstrumis. Kuid mitte iial masinavärgi endaga. See muutus neile kõigile pühaks ülimuseks jalamaid, kui nende hulk just tänu masinavärgile nii suureks kasvas, et nad end ilma selleta enam ära toita ei suutnud. Nii aga juhtus kohe, kui masinavärk oli loodud. Iga uus põlvkond ainult kinnistas seda sõltuvust.” (lk 329-330)

Kommentaare ei ole: