10 september, 2012

Tiit Tarlap – Lõhestusjoon (2012)

Tegemist on vist esimese Tarlapi romaaniga, kus tegevus toimub peamiselt Eestis – tõsi küll, siinne Tarbatu on kui Hargla Tarbatu sünge varasem paralleelmaailm. Täielikult puudub autorile seni iseloomulik angloameerika värk (nojah, indiaani hõimud on muidugi Uuest Maailmast pärit, aga sellele siin suuremat tähelepanu pole). Romaan algab kui alternatiivajalugu ja keerab siis parajaks müstikaks, kokkuvõtteks on tegemist päris sünge ja lohutu tekstiga – aga miks, pole vast paslik paljastada.

Lühidalt siis lugu sellest, milline võiks olla maailm, kui hoopis indiaanihõimud oleksid asunud Vana Maailma vallutama – olles siinsetest tehniliselt üle, tuues omalt poolt hävitavad epideemiad kaasa jne. Loo käivitumise ajaks on Euroopa, India, Aafrika ja Skandinaavia ammu alistatud (vist jäi tähele panemata, mis õigupoolest toimus Hiinaga) ning alles on jäänud Põhjala enklaav (Läti, Eesti, Peipsitagune, Rootsi ja Soome), kuhu siis põlisrahvastele lisaks on tulnud põgenikke muudest alistatud maadest (ahjaa, mujal on heal juhul asutatud valgetele inimestele reservaate). Põhjala pealinn on Tarbatu, siin valitseb mingil moel demokraatlik valitsemine ning peamiseks naabriks on maiadest vallutajate suurriik (mil pealinnaks endine Pariis) – kellele Põhjala on enamvähem vasallriigiks. Punanahkadel on vintpüssid ja raudtee, Põhjala areng on umbkaudu keskajast väljumas ning relvastuses on heal juhul muskette. On enam kui kindlaid märke, et punanahkade impeeriumitele pole tegelikult sellist puhverala enam vaja. Ühesõnaga, põliselanikele ilgelt jama olukord.
(Okei, sama jutt on pea igas kirjutises, mis selle raamatu kohta netis on.)

Ja nüüd läheb romaan segasemaks (või õigemini tegelik romaan üldse algabki siit), Eesti pärapõrgust on välja peilitud nö šamaani võimetega noormees Asko, kes satub kogemata teistesse dimensioonidesse või paralleelmaailmadesse. Maiadel on vaja ta kätte saada, et treenida ta oskusränduriks – et kaasa aidata teaduse arengule (või milleks just täpsemalt, jäigi mulle lõpuni hämaraks). Ent Põhjala võimud konserveerivad Asko Tarbatu kindlusse. Asjaga asuvad tegelema progressiivsete vaadetega salaseltskond (nö valgustajad, kes peategelase abil toimetavad Asko juurde oma spetsialistid) ja religioossete vaadetega salaseltskond (miskipärast on NJO paralleeliks jesuiidid – eks samas indiaani impeeriumite tegemistel on teisigi paralleele ajalooliste eurovõimude tegemistega).

“Religiooni kaitseks ja vanade tavade taastamiseks loode kellegi Ignaro Royola eestvedamisel salaühing – Nälgivate Jumalate Ordu. See oli üpris omapärane ühing – või õigemini on, sest ta pole kunagi olemast lakanud. Nad ei ajanud ega aja oma asju templites. Nad ei pea isegi preestrite hulka kuuluma. Nad võivad väliselt olla ja ongi ükskõik kes, ükskõik missuguses ametis, ükskõik kui kõrgel positsioonil.” (lk 325)

Puhkeb tants ja trall, mis on üpris traagiline. Peategelaseks on maia-eesti segavereline Kallo (kel on segavereline vend Vello, aga kes ei taha üleüldse tunnistada oma maarahva juuri), kes siis ühelt poolt aitab progressiivseid ja teiselt poolt püüab aidata Põhjala sõltumatusele kaasa. Aga läheb pisut teisiti. (Alternatiivne baasideleping!)

Tarlap on autorina eelkõige arutleja, tema romaanide tegelased muudkui arutlevad ja vaagivad ja kahtlevad – kuigi tõepoolest, actionit siin romaanis on, ent need lõputud tegelastevahelised arutlused või sisekõnedes teoretiseerimised jäävad siiski esiplaanile. (Huvitav, mis küll toimub autori maailmas, kes niivõrd... arutlevaid romaane toodab.) Detailirohkus kipub välistama, et lugejana leiaks siit eelkõige meelelahutust, ja ausalt öeldes jääbki mulle arusaamatuks see Asko ja templi intriig, miks on see autorile esmatähtis – ent tõepoolest, see on autori enda asi, milliseks ta oma tekstimaailma loob, ühel lugejal pole siin midagi kobiseda. (Aga, uhh, need kaldkirjad, need väsitavad.) Nagu ikka, vilksatab Atlantis ja eelajaloos toimetanud tulnukad.

Niiet siis, oma viimase nelja romaaniga on Tarlap märkamatult haaranud eesti ulme juhtautori rolli? Minu jaoks küll. Tarlap pole vast autor, kes lugejamenu nimel teeks järeleandmisi; see on selge, et selline romaanide jõuline ainesekäsitlus on tähelepanuväärne.

Kommentaare ei ole: