Teadagi on Iirimaa senini igati
müsteeriline koht. Seal on soovi korral kuumaastikki käepärast!
Selle loo peategelane läheb Iirimaale oma juuri või midagi otsima.
Richard on ameerika eriväelasest veteran, kes peale üht traagilist
pantvangioperatsiooni somaali piraatidega ei taha enam sellise
maailmaga tegemist teha, temast ei ole lapspiraatide tapjat. Niisiis,
läheb ta Iirimaale kümneks päevaks puhkama – sest nagu ema on
rääkinud, on tema isa sealt pärit. Ja isalt on ta pärinud...
väikesed lestad sõrmede ja varvaste vahel (mis on eriväelaste
väljaõppes vägagi kasuks) ja ehk ka seletamatu ihaluse mere
järele. Ema ei tahtnud lapse sigitajast midagi rääkida, olevat
olnud selline muinasjutuline tegelane. Noh, kes siis Iirimaal
eripärane poleks.
Richard satub Dublinis pubisse ja seal
äratavad ta lestadega sõrmed tähelepanu... ja üllataval kombel
pakutakse talle, et mingu sinna ja sinna oma juuri otsima. Oh neid
iirlasi! Mees lähebki, jõuab külakesse, tunneb et peab veel edasi
sõitma. Sõidabki mööda rannikuäärset teed edasi kuni lõpuks
peatub ühel rannal, kus veepiiril seisab paat. Ta otsustab sellega
merele minna. Ja edasi läheb lugu muinasjutuks kätte.
Et siis tegemist selle kogumiku teise
hülgelooga, seekord toimub küll vägagi tänapäevastes oludes, mis
põrkub kokku muinsasjutuliku ilmaga (aga sealgi omad sõjad ja
konfliktid, pole pääsu sellest). Tekst on selline tubli keskmine,
eks see nõua kaasaminemist (aga tegemist ikkagi Iirimaaga!) ja
madinat pole rohkem kui väsinud sõjamehe mälestustes. Aga noh, eks
oma juurte avastamine on ikka kena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar