Antoloogia seniloetud tekstidest
võibolla parim lugu (konkurentsi pakuks ehk Black, Nix ja Parker),
igatahes, väga mõnusa fiilinguga muinaslugu.
On kirjutaja ametit pidav isa, kes
leseks jäädes soovib, et ta kolmest tütrest vähemalt üks saaks
kirjanikuks. Tütred pole just vaimustunud, et isal on nende suhtes
selline ootus. Aga et muidu tegemist hea isaga, siis nad on valmis
selle nimel vähemalt pingutama. Isa soovil kirjutatakse lugusid, mis
siis viiakse samas linnas elavale kriitikule hindamiseks. Kriitik
leiab, et tütarde katsetused on saastad ja pakub viimase õhkõrna
soovituse, et saatku isa tütred linna taha suurde metsa, kus elab
nõid, kes ehk võiks kuidagigi aidata.
Läheb vanim tütar, heitub sellest
paksust metsast, ta päästab ekslemisest kena puuraidur (kes hiljem
osutub... libahundiks). Läheb keskmine tütar, joobub metsa ilust
ning kohtub metshaldjatega ning jääb nendega kokku kuni talveni,
nautides vabadust ja armurõõme. Viimaks läheb metsa noorim tütar,
selline arveametniku hingega tõsine neid. Leiab nõia. Õpib. Aitab
hädalisi. Ent kirjanikuks ei moondata. Aga...
Ühesõnaga, mõnusalt irooniline lugu.
Nagu autor ütleb, on muinasjutt ajatus aegruumis, seega
eksisteerivad siin ka viited 20. sajandi nähtustele (Dvorak,
Laxness) – sest, miks mitte? Lugu ise on justkui lihtne, aga
igasugu toredaid vimkasid täis, mistõttu pole väga sobilik lastele
unejutuks, küll aga vanematele õpetuseks oma lastega käitumiseks
(või noh, neile mõistlike ootuste seadmiseks). Hea jutuvestmine.
Hea!
VastaKustuta