Maandub kosmoselaev rahulikule
planeedile, mida asustavad viimased paarsada aastat inimkolonistid,
kes muust inimkonnast lahku löönud. Kosmosekülalised sealsele
elule suurt vahele ei sega, uurivad vaid seda, teist ja kolmandat.
Antropoloogilised huvid (või tuleks öelda –
eksoantropoloogilised?).
Daya on neiu, kel on aeg emaks saada.
Kui ta ema leidis tütre tegemiseks seemendajaid koloonia linnast
(sellist tuulepäist käitumist oodatakse Dayaltki), siis neiu ei
kiirusta külast minema. Aga ka kohalikega last ei tee, ja see teeb
külainimesed rahutuks, mis värk selle neiuga on. Lõpuks valib Daya
kolm meest, kelle seemet soovib lapse eostumiseks – ta ilus vend,
kohalik jutuvestja ja austatud külavanem (kes on ühtlasi venna üks
isadest). Isased on nõus. Seemendusõhtuks valmistab Daya erilise
koogi, mis peaks panema meestel riista talana seisma. Ning külastab
seejärel oma venda, siis jutuvestjat ja lõpuks külavanemat.
Paaritumised õnnestuvad ja Daya üsk on täidetud soovitud seemnega.
(Traditsioonid lubaksid rohkemaidki mehi, ühel puhul oli juttu
näiteks seitsmest isendist. Lapse geenide puhul on olulisemad
protsessi esimesed ja viimased seemendajad, need, kes vahepeal on,
nemad annavad oluliselt vähem lapsele kaasa – seega Daya valik
on... üsna...) Kuid seejärel suundub tulevane ema hoopis
kosmoselaeva peatuspaika, kus neidu ootab põnevil külaline
kosmosest – tollele oli vaja talletada Daya läbiviidud
tseremooniat kui haruldast näidet mittekehavälisest paljunemisest.
Et siis, igatepidi (haiglase) kiiksuga
lugu, küllap leiaks siit nii psühhoanalüütilist kui feministlikku
uurimisainet. Kolonistid, kes on pagenud muu inimkonna eest, et
jätkata oma traditsioonilist eluviisi (ei saa öelda, et nad
pärineksid just meie Maalt – nt “Huckleberry Flynn”).
Inimestest pärit kosmosekülalised, kes on pagan teab millisel
transhumanistlikul arenguastmel. Või noh, indiviidi eneseteostus kui
selline. Igal juhul teravam kogemus kui esmakokkupuude Kelly loomega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar