Kui aus olla, ei saanud loo finessidest
peale teistkordsetki lugemist aru. Tähendab, et hea lugu on? Miks
mitte (või mitte), igatahes võiksid siin tekkida transhumanistliku
eetika alased küsimused. On siis lähituleviku maailm, valitseb
veekriis ja keskkonnakriis ning põgenikud liiguvad elututelt aladelt
minema. Maailmas on ohje haaramas Hiina, Ameerikas on
majanduskollaps. Nii et see lugu leiab aset hoopis... Kanadas.
Vastukaaluks Hiina sõjalistele
katsetustele ja edusammudele püüab muu arenenum maailm niisamuti
luua sõduritest küborge – et siis on nagu inimene, aga ei ole
(või siis ikka on?); õigemini võiks seda pidada mobiilseks
relvakandjaks. Selle loo küborgist kangelannaga juhtub niisugune
lugu, et millegipärast laseb ta ühel missioonil Vaikse ookeani
aladel maha kaheksa relvastamata tsiviili. Miks? See on küborgi
inimosale enam kui arusaamatu. Kuidas need tsiviilid talle äkitselt
nö külje alla ujusid? Kas relvasüsteem jupsis? Või keegi
manipuleeris temaga? Igal juhul, asi läheb meedias suure kella külge
ja demokraatlikus Kanadas tekib arutelu, et kuidas selliseid küborge
edaspidi missioonidel kontrolli all hoida, et need samamoodi
valimatult inimesi vaenlaste pähe maha ei kõmmutaks. Et Kanada
relvajõud tahavad juhtumi ümber käivat kära kontrolli alla saada,
palgatakse PR-tegelane, kelle soovitusel see küborg annab intervjuu
kõige vihasemale ajakirjanikule. Nad kohtuvad, ja teist kordagi ning
küborg jõuab mõtteni, et... kui tahad midagi muuta, pead tegema
midagi õige äärmuslikku (kasvõi enesehävituse).
Nagu öeldud, kompab tekst seda, et
milliste võimaluste ja probleemidega võib inimkond tuleviku kokku
puutuda. Kes või mis on vastutav sellise tehnika käsitlemisel. Kui
kindel võib olla, et nt häkkimise tagajärjel mingit jama ei tekik.
Kas mõningaid inimelusid saab ohverdada suurema eesmärgi nimel.
Heas mõttes klassikaline sci-fi, loetavam kui esmatutvus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar