13 september, 2015

Annalee Newitz – Drones Don't Kill People (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Vanamoeline jutt, mis kirjutatud 21. sajandi alguse tingimustest lähtudes. Lugu sellest, kuidas tehisintelligents avastab, et ta võib... iseseisev olla, inimestega võrdne. On 21. sajandi lõpp ja maailmas toimub suurem sõjaline jõukatsumine Ameerika ja Hiina vahel. Ajastule omaselt sooritatakse paljud sõjalised operatsioonid nutitehnika abil – antakse käsk ja tehnika siis oma võimaluste piires ja ulatuses teostab operatsiooni. Nii on kasutusel mitmeotstarbelised piiratud tehisintelligentsiga droonid, mis teostavad nii luuret, info kogumist kui ka atentaate.

Käesoleva loo kangelasteks on viis drooni, mis on renditud türklastele, kes siis kasutavad neid oma valitsuse huvide kohaselt. Edasi renditakse neid uiguuridele, seejärel vene maffiale Budapestis. Aja jooksul avastavad droonid midagi südametunnistuse sarnast – seda tehnika viperuse tõttu, mis suunab neid uuesti analüüsima seda kõige esimest atentaati, kui tapeti türgi rahuaktivist perega. Inimeste wõrku uurides avastavad droonid, et inimestel on nende kohta kaksipidine suhtumine – sõjalise kasutuse puhul vägagi negatiivne, aga samas... droonid on tegelikult võimelised ükskõik millega tegelema, ja niimoodi on need vägagi kasulikud. See tekitab meie loo droonides segadust (nad on ikkagi tehisintelligentsiga masinad) ja nad hakkavad omapoolselt katsetama (no on foorum, kus õpetatakse droonide “tehaseseadetest” lahtilukustamist). Ja tulemus on selline nagu on.

Loo plussiks on ehk maailma tulevikustsenaarium (see üleilmne konflikt) ning droonide nö siseelu ja areng. Miinuseks on üheülbalisus ja pateetika. Lugu tehisintelligentsi iseseisvumisest. Ja veel see dramaatiline lõpp. Seepärast sai postituse algul lugu nimetatud vanamoeliseks, tegemist on üllatustevaba kvaliteediga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar