11 september, 2015

Jonas Karlsson – Arve (2015)

Heaoluühiskonna meelelahutuskirjandus ehk mis on, kui elad väikeste rõõmudega ja suuremate muredeta argielu? Kui töötad poole kohaga videolaenutuses, kus ei pea õieti midagi tegema – ja pealegi, see mittetegemiskoht käib kokku su enda meelistegevuse ehk filmivaatamisega? Sul on väike üürikorter ja mõned sarnase eluviisiga sõbrad (sest teised on aastate jooksul kadunud abielusohu jne), kellega vahel aega viita. Oled 39-aastane ja oled aastakümneid sellist elu rutiinselt hommikust õhtusse saatnud. Lihtsalt oled ja eksisteerid; karjäär ja pereloomine ja muud sellised karid on kuidagi kõrvale jäänud ja mis sellest ikka. Nagu peategelasele selgub, on see... ootamatult kallis lõbu.

Nimelt indeksiteeritakse inimesed selle järgi, kes on elanud õnnelikult või õnnetult – vastavalt indeksile tasuvad õnnelikud (ühekordse?) tasu ja see jagatakse maailma õnnetutele, vastavalt nende õnnetuks olemise indeksile. Võrdsus valitsegu kasvõi takkajärgi – kuigi, nagu selgub, on uuringud kestnud juba aastakümneid. Peategelane, kel pole sellisest üleilmsest kampaaniast aimugi (sest teda suurt ei huvita maailmas toimuv), leiab ootamatul kombel postkastist arve – 5,7 miljonit krooni (ja nagu selgub, viivis tiksub). Eks selline arve lööb jalust nõrgaks ning ta hakkab võlanõudjatega uurima, et kuidas nii vähenõudliku ja suvalise elu peale saab nõuda sellise summa. Ja kui mehe elu suurema luubi alla võetakse, ei jää üllatused tulemata. Ikka peategelase kahjuks.

Raamatu tagakaas nimetab seda absurdiromaaniks... no see on ehk siis väga heaoluühiskonnamaiguline absurd. Või äkki on tegemist hoiatusromaaniga molutajatele elu raiskamisest – aga jällegi, et selline väikeste rõõmude elu toimida saaks... see on ehk tõesti absurdsevõitu ka heaoluühiskonna jaoks. Kes teab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar