Heaoluühiskonna meelelahutuskirjandus
ehk mis on, kui elad väikeste rõõmudega ja suuremate muredeta
argielu? Kui töötad poole kohaga videolaenutuses, kus ei pea õieti
midagi tegema – ja pealegi, see mittetegemiskoht käib kokku su
enda meelistegevuse ehk filmivaatamisega? Sul on väike üürikorter
ja mõned sarnase eluviisiga sõbrad (sest teised on aastate jooksul
kadunud abielusohu jne), kellega vahel aega viita. Oled 39-aastane ja
oled aastakümneid sellist elu rutiinselt hommikust õhtusse saatnud.
Lihtsalt oled ja eksisteerid; karjäär ja pereloomine ja muud
sellised karid on kuidagi kõrvale jäänud ja mis sellest ikka. Nagu
peategelasele selgub, on see... ootamatult kallis lõbu.
Nimelt indeksiteeritakse inimesed selle
järgi, kes on elanud õnnelikult või õnnetult – vastavalt
indeksile tasuvad õnnelikud (ühekordse?) tasu ja see jagatakse
maailma õnnetutele, vastavalt nende õnnetuks olemise indeksile.
Võrdsus valitsegu kasvõi takkajärgi – kuigi, nagu selgub, on
uuringud kestnud juba aastakümneid. Peategelane, kel pole sellisest
üleilmsest kampaaniast aimugi (sest teda suurt ei huvita maailmas
toimuv), leiab ootamatul kombel postkastist arve – 5,7 miljonit
krooni (ja nagu selgub, viivis tiksub). Eks selline arve lööb
jalust nõrgaks ning ta hakkab võlanõudjatega uurima, et kuidas nii
vähenõudliku ja suvalise elu peale saab nõuda sellise summa. Ja
kui mehe elu suurema luubi alla võetakse, ei jää üllatused
tulemata. Ikka peategelase kahjuks.
Raamatu tagakaas nimetab seda
absurdiromaaniks... no see on ehk siis väga heaoluühiskonnamaiguline
absurd. Või äkki on tegemist hoiatusromaaniga molutajatele elu
raiskamisest – aga jällegi, et selline väikeste rõõmude elu
toimida saaks... see on ehk tõesti absurdsevõitu ka heaoluühiskonna
jaoks. Kes teab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar