Puhtsüdamlikult öeldes on see romaan
parem kui “Pilveatlas”, ja eks seda võinuks esimesena tõlkida,
andes nii näiteks rohkem liha “Pilveatlase” Cavendishi ja Rey
lugudele. Aga jah, selge see, et kõike ei jõua korraga tõlkida ja
ikka on parem lugejaid võita tuntumate romaanidega.
Paratamatult tuleb siin postituses
jätkata võrdlust “Pilveatlasega”. Mõlemad romaanid jutustavad
eri lugude kaudu. Kui “Pilveatlas” on range (ja ehk liialt
korrapärase) ülesehitusega, liikudes ühtlaste sammudega minevikust
tulevikku ja tagasi, siis “Varikirjas” on esindatud pigem ühe
ajastu karussell, siin esitatud lood on enamvähem kaasaegsed (noh,
ehk “Öine rong” on ulmelisem; ja eks igas loos rohkem või vähem
tagasivaateid minevikku) ja lugudel endil on üksteisega rohkem
väikseid seoseid (eelkõige hüpnootiline “Hongkong”, mis kajab
rohkem järgnevates lugudes – jajah, maailm on väike ja
nähtamatute seostega). Või ehk tundub romaan parem seetõttu, et on
harjumuspärase liikumisega algusest otsani?
Kui “Pilveatlase” puhul oli ehk
autorile oluline tõetruu või fantastilise olustiku loomine, siis
see romaan on ehk psühhedeelsema kallakuga, tegelased satuvad rohkem
psüühilisse variilma (eriti “Hongkongi” lagunemine, see pani
romaani minu jaoks õieti käima); see pole enam “Pilveatlase”
kliiniline lõige, vaid vahel sarnaneb pigem bensiini lõkkesse
viskamisega (muidugi, ega kõik lood pole dramaatikapommid). Ka
selles romanis on autor omamoodi entsüklopedist-rahvaharija ning
toidab lugejat mitmesuguste olustikuliste või ajalooliste
sissevaadetega, näiteks “Püha Mägi” ja Hiina ajalugu, või
miks mitte “Mongoolia” ja teatud laadis tutvustus selle
kergeltununeva maa lähiajaloo keerdkäikudesse. Selge see, et ei saa
rõhutamata jätta – tegemist on siiski ilukirjandusega ning tundub
vaevalt usutav, et autor nüüd nii kõiketeadja saab olla (no
näiteks ehk “Peterburi” osa tundus mingil moel klišeelik).
Jällegi, kui nüüd mõelda sellele,
et millest see romaan õieti räägib, tekib mul kerge või raske
tõrge. Lihtne oleks öelda, et hoiatusromaan inimkäitumisest, mil
on hukatuslikud (ja paratamatud?) tagajärjed kogu ilmale (no see
vaim kui deus ex machina...)? Aga see pole täpselt see. Eks
nüüdisautorite puhul oled kiitusega ettevaatlik (pole hindamiseks
vajalikku perspektiivi!), aga Mitchell oskab küll huvitavalt
jutustada. Või kui ikkagi kitsi olla, ja osutada liigsele
dramaatikale, selgele lugeja ümber sõrme keerutamisele (samas,
milline autor seda ei tee?)? (?) Hea küll, ei pea olema nii rikutud
või igava mõtlemisega, tegemist on toreda romaaniga ja kõik.
“Haud. Selg mägede ja nägu mere poole. Päike oli kõrgel ja kuulutas hukku. Ma võtsin lipsu kaelast ja riputasin ühe ogalise puu otsa. Pole lootustki lugeda hauas puhkaja nime. Hiina hieroglüüfe on tuhandeid ning need moodustavad maailma kõige hullemini logiseva kirjasüsteemi. Mina tunnen viit: alkohol, mägi, jõgi, armastus, väljapääs. Mõnikord ma mõtlen, et need hieroglüüfid ongi ainsad tõelised hiinlased: nad kestavad läbi sajandite, peites oma tähendusi sarnasuse taha, et võõramaalasi lollitada, ning ei lase ennast eriti miskit pidi väänata. Koguni Maol enesel ei õnnestunud oma emakeelt kaasaegsemaks muuta.” (“Hongkong”, lk 115)
“Ma suhestun Johniga, teksaslasega, Heinz Formaggioga ja ülejäänud tegelikkusega just nii nagu ma suhestun, sest ma olen see, kes ma olen. Miks olen ma see, kes ma olen? Tänu aatomite topeltspiraalile, mis keerdub ümber minu DNA. Mis käivitab DNA muudatused? Aatomist väiksemad osakesed, mis põrkuvad selle molekulidega. Need osakesed sajavad Maale praegusel hetkel ning kutsuvad esile mutatsioone, mille läbi lihtsaimatest ainuraksetest eluvormidest on saanud millimallikad ning lõpuks gorillad ja meie, esimees Mao, Jeesus, Nelson Mandela, Tema Õnnelembus, Hitler, sina ja mina.
Evolutsioon ja ajalugu on osakeste voogude vahemäng.” (“Cleari saar”, lk 421)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar