Hugh Howey – Silmapete. Teine osa (2015)

Üsna teleseriaalilik postapokalüptiline lugu inimestest, kes elavad hiiglaslikus punkrisüsteemis. On säilunud mõningane teave nö punkrieelsest maailmast, aga väheste säilinud raamatute piltide pealt nähtuna tundub see oma värvikirevuses ja avarusega... pigem laste väljamõeldise või arusaamatu fantaasiana. Punkri elanikkond on rangelt reglementeeritud ülesehitusega (ametnikud, julgeolek, süsteemihaldurid, mehhaanikud, varustus, agrikultuurid, punkrikorruste vaheline logistika ja tervishoid), niisamuti on mingil moel demokraatlik kord, toimuvad valimised. Et tegemist piiratud maailmaga, siis on teadagi äärmiselt oluline juurdekasvu range kontroll.

Aga jah, nagu eelmises raamatus pooleli jäi, selgus punkrist väljaheidetule (ehk surmamõistetule) Juliette'le, et punkripealne maailm... see on veidi teistsugune. Tõsi küll, see on ikkagi kardetud radioaktiivne tühermaa, aga... mõningate lisandustega. Juliette'i platooniline silmarõõm Lukas saab ootamatul kombel punkri halli kardinali usaldusaluseks, mille tulemusena mehele selgub punkri tõeline toimimisviis läbi aegade, on reeglid ja õpetused, kuidas eriolukordade ajal punkri elanikke ja süsteeme kohelda. Ja et Juliette väljaheitmise järel lähebki punkris väga tuliseks ja alumistel (nö proletaarlaste) korrustel puhkeb kardetud ülestõus, näeb Lukas oma õuduseks, et punkri salajased juhtnöörid toimivad vägagi edukalt, iga näruse olukorra vastu on olemas toimiv rohi.

Muuhulgas selgub, et punkri enese olemasolul on õige sünge ja masendav põhjus. Eks selle raamatu puhul ei saa paljastada mitmeid olulisi tegevustiku keerdkäike punkri eluolu ja ajaloo kohta, mistõttu on eelmise lõigu jutt enam kui udune.

Seda romaani on raske kiita või laita, selline tubli keskmine ulmekas, mille lugemine või lugemata jätmine maailmakorras suurt midagi ei muuda. On tegevust ja dramaatikat. Natuke tekitab küsimusi, et kuidas selline maa-alune ühiskond niivõrd... inimsarnane on. Et sellised klaustrofoobilised olud ja üldse tehiskeskkond (mis vähemalt mõned aastaajad toiminud, arvatavalt kauemgi), ometi on sellised normaalsed inimesed, on ka mõned koerad ja sead (rääkimata kahjuritest). Või no kuidas seal põllumajanduslik tootmine kuigivõrd edukas on (pole juttu, et seal oleks väga erilised desserdid seentest vms). Või millised varud oli punkrisse eelnevalt kogutud, et sellist hiiglaslikku süsteemi kasvõi energiaga käigus hoida (alumistel korrustel toimib koguni mingil määral kaevandamine – kuidas küll selline tegevus jätkusuutlik on sellises kinnises maailmas?). Ühesõnaga, natuke segaseks jääb, kuidas selline ühiskond kuigivõrd edukalt toimida saab.

Raamatu lõpplahendus saabub vähe äkitselt, enne seda tekkis mulje, et tuleb oodata vähemalt veel ühe raamatu ilmumist, aga ei, autor tõmbab korraga otsad kokku ning lõpp on selline nagu on.