Keskpärane postapokalüptiline romaan
ühiskonnast, kes elab maa all suures punkrisüsteemis, mis ulatub
144 korrust maa sisse ja sealt edasi on veel kaevandused ja nafta
ammutamine. Mis õigupoolest on põhjustanud maapealse hävingu, seda
ei teata, punkri esimene korrus ulatub osaliselt maapinnale ja nii on
võimalik jälgida seal toimuvat – aga see on üks hall ja morn
hävinguala, eemal on näha mägesid ja majavaremeid. Kuid et seda
vaatepilti näha, tuleb väheseid illuminaatorilaadseid aknaid (ja
andureid?) puhastada sodist ja tolmust, mida tuul ringi keerutab.
Puhastamist teostavad nö
surmamõistetud (ehk “puhastajad”), need inimesed pakitakse
skafandritesse ja saadetakse maapinnale käsnaga klaase puhastama.
Skafander siis selleks, et maal on mürgine õhk (radiatsioon?) jne.
Kuigi puhastamisele saadetavad ähvardavad seda tööd mitte teha,
lähevad nad maapinnale jõudes millegipärast väga elevile ja
asuvad aknaid pesema... ja seejärel surevad piinarikkalt, kuna
skafander laguneb. Aga noh, nagu tehnikud iga kord lubavad, on
seekord skafander täiendatud ja parandatud, ja ehk seekord... (Ei
jäänud meelde, et kas muidu oleks puhastajatel võimalik peale tööd
punkrisse naasta.)
Punker on jagatud mitmeks tasandiks –
on adminstratiivalad, infotehnoloogia, põllumajandus ja masinistid
(jällegi, jääb õigupoolest selgusetuks, et kui kaua see punker
olnud ja kuidas seal ellujäämistehnoloogia õigupoolest võimalik
on). Liikumine selles süsteemis on päris vaevaline, seda tehakse
mööda “trepikoda”. Nii võtab kogu punkri läbimine ülalt alla
minnes kaks päeva ja tagasi üles umbes neli päeva. Eksisteerib
teatud arvutisüsteem, kuid sellega kirja saatmine on päris kallis,
nii toimetavad kirju ja teateid hoopis kandjad, kes selle lõputu
üles-alla tippimisega saavad tavainimesest palju paremini hakkama.
Et tööd on erinevad, on vastuolusid
valgekraede ja tahmanägude vahel. Siinsed valgekraed tegelevad
ühtlasi arvutisüsteemi korrastamisega – mis koges midagi ränka
peale viimast punkrit tabanud ülestõusu, niiet sealt on hävinenud
või kustutatud teave selle hiigelpunkri varasemast ajaloost. (Kuna
puudub ajalugu, ei saa ka otseselt mõelda, et tegemist miski
fantaasiaga Maa tulevikust?) Salajutud käivad, et varasematel
aegadel oli seal pidevalt mässusid – aga miks ja mille vastu, ei
osata arvata, ja teatud teemadel arvamine on keelatud. Üleüldse on
punkrisüsteemis sisse viidud mitmed ranged reeglid ja keelud, mille
vastu eksimisel võivad olla rängad karistused – näiteks
puhastajaks saatmine. Et eksisteerimiseks on napid ressursid (või no
kuidas üldse seal maa all puu- ja köögivilju nii edukalt
kasvatatakse?), siis on ka laste tootmine ja seksuaalsed lõbud
piiratud – peale mõne punkrielaniku surma korraldatakse paaride
vahel loterii, võitjad võivad aasta jooksul vabalt last teha.
Noh, selle triloogia (?) esimese osa
konflikt seisneb selles, et see punkriühiskond on lõplikult minemas
pahade jõudude meelevalda (sest nemad valdavad infot – kes ei tea
minevikku, see elab tulevikuta). Nad on aastakümneid manipuleerinud
punkri elanikega, aga nüüd... hakkavad siidikindaid käest viskama.
Ja seepärast hukkuvad mitmed toredad inimesed, kellega jõuame
raamatu lehekülgedel tutvuda (ja omal moel sümpaatsekski muutuda).
Ja kui lõpuks peategelane Juliette / Jules täisvereliselt
tegevustikku sekkub, siis temaga... Ühesõnaga, morn värk ja
lootusetus.
Eks siin on igasugu maailmaehitust ja
dramaatikat ja konflikte, aga see on loona vähe tuim, mingi kiiks
jääb puudu, et seda loomet eripäraseks pidada. Järgmises osas
siis näeb, kas mängu astub uus peategelane või naaseb praegune
imenaine, kellest ometi jäi üks romantikaliin susisema. Või mis
põhjusel peaks seda naist elus hoidma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar