Üsna teleseriaalilik
postapokalüptiline lugu inimestest, kes elavad hiiglaslikus
punkrisüsteemis. On säilunud mõningane teave nö punkrieelsest
maailmast, aga väheste säilinud raamatute piltide pealt nähtuna
tundub see oma värvikirevuses ja avarusega... pigem laste
väljamõeldise või arusaamatu fantaasiana. Punkri elanikkond on
rangelt reglementeeritud ülesehitusega (ametnikud, julgeolek,
süsteemihaldurid, mehhaanikud, varustus, agrikultuurid,
punkrikorruste vaheline logistika ja tervishoid), niisamuti on mingil
moel demokraatlik kord, toimuvad valimised. Et tegemist piiratud
maailmaga, siis on teadagi äärmiselt oluline juurdekasvu range
kontroll.
Aga jah, nagu eelmises raamatus pooleli
jäi, selgus punkrist väljaheidetule (ehk surmamõistetule)
Juliette'le, et punkripealne maailm... see on veidi teistsugune. Tõsi
küll, see on ikkagi kardetud radioaktiivne tühermaa, aga...
mõningate lisandustega. Juliette'i platooniline silmarõõm Lukas
saab ootamatul kombel punkri halli kardinali usaldusaluseks, mille
tulemusena mehele selgub punkri tõeline toimimisviis läbi aegade,
on reeglid ja õpetused, kuidas eriolukordade ajal punkri elanikke ja
süsteeme kohelda. Ja et Juliette väljaheitmise järel lähebki
punkris väga tuliseks ja alumistel (nö proletaarlaste) korrustel
puhkeb kardetud ülestõus, näeb Lukas oma õuduseks, et punkri
salajased juhtnöörid toimivad vägagi edukalt, iga näruse olukorra
vastu on olemas toimiv rohi.
Muuhulgas selgub, et punkri enese
olemasolul on õige sünge ja masendav põhjus. Eks selle raamatu
puhul ei saa paljastada mitmeid olulisi tegevustiku keerdkäike
punkri eluolu ja ajaloo kohta, mistõttu on eelmise lõigu jutt enam
kui udune.
Seda romaani on raske kiita või laita,
selline tubli keskmine ulmekas, mille lugemine või lugemata jätmine
maailmakorras suurt midagi ei muuda. On tegevust ja dramaatikat.
Natuke tekitab küsimusi, et kuidas selline maa-alune ühiskond
niivõrd... inimsarnane on. Et sellised klaustrofoobilised olud ja
üldse tehiskeskkond (mis vähemalt mõned aastaajad toiminud,
arvatavalt kauemgi), ometi on sellised normaalsed inimesed, on ka
mõned koerad ja sead (rääkimata kahjuritest). Või no kuidas seal
põllumajanduslik tootmine kuigivõrd edukas on (pole juttu, et seal
oleks väga erilised desserdid seentest vms). Või millised varud oli
punkrisse eelnevalt kogutud, et sellist hiiglaslikku süsteemi kasvõi
energiaga käigus hoida (alumistel korrustel toimib koguni mingil
määral kaevandamine – kuidas küll selline tegevus jätkusuutlik
on sellises kinnises maailmas?). Ühesõnaga, natuke segaseks jääb,
kuidas selline ühiskond kuigivõrd edukalt toimida saab.
Raamatu lõpplahendus saabub vähe
äkitselt, enne seda tekkis mulje, et tuleb oodata vähemalt veel ühe
raamatu ilmumist, aga ei, autor tõmbab korraga otsad kokku ning lõpp
on selline nagu on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar