25 september, 2015

J.G. Ballard – Unenägude täisühing (2003)

VanderMeeri lugemine tuletas millegipärast meelde käesoleva romaani, mida olen kunagi varem suurt mõistmata lugenud. Ja ega nüüdki miskit huvitavat lugemisjärgselt pähe tiku või tilgu; alles romaani lõpus meenus üks hiljuti loetud jutt Veenusest ja selle elanike lahkumisest enne selle Maa-sarnase planeedi kõrbestumist – mis juhtus enne kui Maal elu pulbitsema hakkas. Kui kaugele veenuslaste evolutsioon ja tehniline areng jõudis, ei osatud spekuleerida (no kaugemale kui Maal praegu). Või kuhu ilmaruumi sügavusse veenuslased läksid ja mis edasi sai, kah ei tea. Niisiis, äkki selles romaanis elustub üks neist veenuslastest peale lennukiga pihtasaamist Sheppertoni juures, võttes selga sadanud maalase kuju? Kes teab, kui kaua ja millises olekus see olend Thamesi põhjas olnud, nüüd ronis välja ja hakkas omal (veenuslaste) kombel tegutsema, selliste oskuste ja vajadustega, mis maalastele tundmatud ja kättesaamatud. Sellest siis selline... dionüüslik pillerkaar. Muidugi, Veenuse kadunud elanike teooriaga annaks ei tea mida vildakalt seletada.

“Käärkambri uks oli ristseliti lahti, kivististega vitriinid kuuvalguses. Kuigi oma kiriku mulle jätnud, oli isa Wingate teinud sel päeval kõvasti tööd, pannes kokku ürgset lendavat olendit, kelle iidsed luud ta oli rannalt leidnud. Oma väljasirutatud käsivarte, saledate säärte ja õrnade jalgadega, ajast lihvitud luudega meenutas see rohkem kui kunagi varem väikest tiivulist inimest – võib-olla mind ennast, kes oli lamanud need miljonid aastad Thamesi luulademes ja maganud seal, kuni tuli aeg, et allakukkuv lennuk ta vabastaks. Võib-olla oli Cessna varastanud üks teine lendur, see tontlik kuju, keda olin kuivanud jalakate vahel ekslemas näinud. Kas olin tema identiteedi üle võtnud, astudes rannale oma puhkepaigast jõekaldas?” (lk 102-103)

Muidugi võiks romaanile tavapäraselt läheneda. Eros ja Thanatos, sarnaselt “Crashile” on siingi surmakogemused võimsaks seksuaalseks stimulatsiooniks (talv ja kevad ja suvi ja sügis). Peategelase loodud ja kogetud loodus on narruseni ebaloomulik, ihade väärastunud sublimatsioon. Samas, tegemist ei pea olema reaalsusega, mille alused peaksid olema kuidagi põhjendatud – a la unenägu või deliirium; see ongi lihtsalt autonoomne, sõltumatu reaalsus, mille autor on enda tarbeks loonud.

“Äärmisest kurnatusest hoolimata haaras mind sama võimas, kuid valimatu sugutung, mida olin tundnud kõigi inimeste vastu, keda olin Sheppertonis oma allakukkumisest saadik kohanud, Starki, pimeda lapse ja noore arsti, isegi preestri vastu. Kiimalises uneluses vahtisin ema ja tütreid, otsekui tunneksid nad end ka ise ihualasti olevat. Ma tahtsin meelitada neid pihile tagajoonemängude vahel, heita nendega ühte keset ülevälja ristlööke, karata neid võrgu juures lümitavana.” (lk 41)

Et siis romaan, mille lugemine pakub ehk nägemusmõnu. Küllastunud ja abjektsed ja dionüüslikud nägemused. Eks selline see progress ole.


“Isa Wingate'i sõnu meenutades olin nüüd kindel, et selle maailma pahed on järgmise maailma vooruste võrdkujud ja et ma saan põgeneda ainult kõige äärmuslikumate võrdkujude kaudu.” (lk 144)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar