24 september, 2015

Triin Tasuja – Armastuslugu (Looming 9, 2015)

Tasuja jutustab tulise loo noorest luuletajannast, kes satub kirglikku armastuselaadsesse olukorda. Sex, drugs & poetry. Tundeobjektiks on luuletaja, kes on omapärane, huvitav ja suhtes mees. Keelatud viljad on ikka kõige magusamad ja kättesaamatus paneb kehakeemia rajult tööle. Et tegemist on ilukirjandusega, on selge, et loos kirjeldatud armastuskogemus on midagi erakordset ja jalust maha niitvat ja muidu raju ja erakordne. Muidugi, peategelane pole vaid romantik, tal on tavakodaniku mõistes blasfeemilisi ja irriteerivaid külgi. Tasuja kirjeldab avameelselt kangelanna tundeid, soove, hirme, probleeme ja sõltuvusi; ta kisub kangelase õige alasti, raske on ükskõikseks jääda. Lähedusevajadus ja depressioon. Bravuur ja enesekaitse ja haavatavus. Kõigest võib kirjutada. Eks see ole noore inimese kirjandus, kus maailm on võrdlemisi must-valge ja kogemused ilmatuma olulised; vast loo sihtgrupikski pigem nooremapoolsed (või hingelt noored?) inimesed.

“Ta sulas. Mehed, kes mulle vahetult meeldima hakkavad, sulavad alati siis, kui ma häbelik olen. Haavatavuse peale on nad maiad, see paneb neid, kindlasti teadvustamatult, end mehena tundma. Ja oma totras tüdrukulikkuses, samuti teadvustamatult, muutun ma alati ujedaks ja pehmeks, kui nad mind ilusaks peavad.” (lk 1245)

Muidugi, iseasi, kui lugu on kirjutatud iroonilises (aga mitte eneseiroonilises) võtmes, see annaks tekstile mõnusalt terava fiilingu (muidugi, kas peab kauneid tundeid irooniaga surkima?); muidu on siin vaid kire ja ahastuse kliiniliselt (või siiski poeetiliselt?) otsekohene kirjeldus – kui kaua ja kaugele on võimalik ja vaja sellega minna? Millal kirjutamine ammendub? Hägusalt meenub, et millalgi olen Tasujalt sarnast juttu lugenud (vabandan, pole teksti käepärast, et võrrelda, seega võin praegu olla näruselt ülekohtune).


Igal juhul, septembri Looming on üsna noorte ja keskealiste autorite nägu (lisaks Undusk ning ta uurimus sinepigaasist ja Tuglasest, see päris huvitav; Väljataga kokkuvõte 20. sajandi eesti kultuuriloost võiks olla värskendav). Sommer ja Kolk ja Kaus ja kes kõik veel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar