30 jaanuar, 2014

Triin Tasuja – Õed (Vikerkaar 1-2/2014)

Tasuja kirjutab punn põhjas proosat noorte inimeste nii eripärasest ja ainukordsest hingeelust ning asendist sellessinatses maailmas, mida me tunneme, või siis mitte. Maailm on üpris nõme, kuna selles puudub loomulikkus, siirus. Üleüldse on kõik ammendunud; selleks, et olla teistega üheväärne, tuleb olla samasugune sotsiaalselt nõme suhtlusmasin. Mul on kõigile tuntud mask ja ma ei saa selleta olla, sest noh, ei saa. Sest ma olen nende silmis mingil moel eriliseks lahterdatud, aga ma ei saa olla ise, vaid enda moodi eriline. See muidugi põhjustab Tasuja teksti minajutustajale määratut blaseerumist ja vääriti olemise kogemist. Milline erakordne olukord, ühiskondlik surve on nõme.

“Aga sellest üksi ei aita, et ma tean, sest ühiskond üldiselt eelistab pigem psühhopaadist mind oma räpasesse masinavärki kui mind oma rahumaailmas aeglaselt asju liigutamas. Ma tean, kui mõnus on rahu, ja ma tean, kui mõnus on asjade üle järele mõelda ja iseenda seest uusi mõtteid avastada, aga jumala pärast, ma ei saa seda teha, kui mu telefon kogu aeg heliseb või kui keegi mind jumaldab. Isegi siis on lihtsam midagi luua, kui tead, et keegi sind vihkab – see on huvitav ja võib isegi naljakas olla –, aga liigselt austatud olla on täielik tüütus.” (lk 34)

“Juues on alati vähemalt see lootus, et ma ei jää piinlikult vait. Kainena pole see minu jaoks mingi probleem. Samas – kuna ma saan aru, et üldiselt on põrnitsev vaikus, mis on liiga otseselt kõikide ruumisviibijate jaoks tõlgendatav kui märk 'me oleme liiga erinevad inimesed, et ühist jututeemat leida', sotsiaalselt aktiivsetele inimestele kõige piinlikum, siis vahel joon ma end ka seetõttu täis, et teistele liigset ebamugavust mitte valmistada. Kuigi see võib pigem lõppeda sellega, et joomata jätmisel oleks palju vähem piinlik olnud, aga see ei ole argument, mida sotsiaalsele aktivistile öelda. Sa tahad, et ta rahule jääks. Sul on nõme. Ja siis sa jood, et poleks nii nõme.” (lk 37)

Kommentaare ei ole: