Damien Ober – The Endless Sink (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Maailm, mida esmapilgul võib ette kujutleda Kozlovi lastejutu abil – on hulk maalapikesi, mis hõljuvad õhus ja millede vahel on võimalik liigelda. Liuelda ja lennelda erinevate, ee, maalapikeste vahel, üles või alla (üles on uhkem!). Et tegemist võrdlemisi vanamoodsa ühiskonnaga, siis on lendlejateks eelkõige nooremad mehed – kes siis lahkuvad oma koduselt maalapikeselt (mis ei saa just väike olla), et aastaid ringi seigelda (või midagi), kuni lõpuks kuskil mujal maalapikesel naine võtta ja pere luua. Et loo peategelaseks on tüdruk, siis ta saab vaid kõrvalt vaadata, kuidas eakaaslased minema lendavad ja tema saatuseks on vaid üles kasvada loodetavasti kuskilt saabuva abikaasa rõõmuks (muidugi, selline meestevahetus on päris hea viis inbriidingu vältimiseks). Et aga ühel päeval maandub tüdruku kodusel maalahmakal naine... see lööb kohalike mõtted sassi, naised ju ei lenda. Ja nagu oodata on, osutub selline kohtumine kangelanna elus murranguliseks hetkeks.

Ega see lendajate seltskondpole mingi inglite kamp. Ja maalahmakad, need on samuti erinevad oma normide ja seadustega, ja siinne kolgas on ikka... paras pärapõrgu. Natuke meenutab see lendlemise värk Tuttle-Martini romaani, aga vaid natuke. Ja Molesil oli ka selline pilvemaade värk, aga sellest ei mäleta suurt midagi.